Reede õhtul esinesid Rock Cafes Kosmikud ja Friday's Deal. Õigemini küll vastupidises järjekorras, sest esimesi me ei näinud. Ausalt öeldes ei olnud ka plaanis ja seega sai selle õhtune varasem aeg kodus veedetud. Põhiliselt ohtra Cuba Libre ja kahe sõbra seltsis. Tõukasime nii sama päevapoliitilist mula (mis ei vasta tõele), kuulasime taustaks paar DVD peal olevat kontserti ja vaatasime arvutist mõned head osad Sipelga 14 ja Wremja seriaale. Tehakse ikka häid asju :)
Aga see selleks. Kohale jõudes oli Reedene Tehing just eelviimase loo kallal. Tegime mõned joogid veel ja siis poole ühe paiku Kosmikud alustasidki. Mis siin ikka rääkida - head nagu alati. Vana on mu meelest superlahe kitarrist ja Rajasaare vahva trummimees. Viimase poole kontserdist kaesin päris lava ees olles. Ülejärgmine inimene minust oli lugupeetud härra maestro Onu Bella isiklikult. Mingi hetk mingi ülipurjes tüüp hüppas talle ligi ja vanameister vehkis ta kätega eemale. No ja oligi varsti kontsert läbi. Otsisin sõpsid suitsuruumist üles ja Onu Bella oli ka seal. Võtsin siiski julguse kokku ja tänasin härra Maasikut hea ja hästi loetava raamatu eest. Seepeale õnneks Bella üldse ei pahandanud, viskas käe sõbralikult pihku ja tänas. Ning siis tutvustas mulle oma kõrval asuvat daami - proua Inge-Katrin Sarapuu. Ma pole juba kaks päeva käsi pesnud.
Esimene esineja kes siis järgmise aasta festivaliplaanide esimese valiku esinejana üles sätiti. Ütleme nii, et Iron Maiden Roskildes on hullem. Mul on isegi kaks Coldplay plaati ja ma ei häbene tunnistada, et nende 4-5 lugu on väga head. Korra neid ka Taanis näinud. Kahjuks olid sel hetkel toetajateks vägev väsimus ja totaalselt külm öö. Vaataks hea meelega korra veel üle.
Samuti on üles antud ka kaks esimest kohalikku esinejat. Neist ei tea midagi veel. Aga mingi hetk tuleb SinuToru'st üle kaeda.
Kurat nii kiire on olnud kogu aeg, et pole olnud mahti kirjagi panna, mis vahepeal toimunud on. Eelkõige peaks juba alustama üle-eelmiset neljapäevast, kui seoses töökoha vahetusega käisin endiste kolleegidega natukene prassimas. Algul läksime Narva maanteel asuvasse St.Patrick'u puhvetisse, et ära kasutada nende poolt pakutavat õnnelikku tundi, mis garanteerib kaks õlut ühe hinnaga. Jook libises täitsa heasti ja tublimad jäid juba veits vintigi. Kuna ühel sägal oli mingi kinkekaart, mis vajas lahendamist, siis sisenesime Spirit'i nimelisse kohta, kus ma polnud kunagi varem käinud ja ilmselt ei satu sinna ka enam lähiajal. Siuke trendipiidrite koht tundus olevat. Võtsime algatuseks ühed mojito'd ja siis paugutasime pisut tekiiladega. Üks poiss hakkas juba vigurdama ja keeldus joomast. Nannipunn selline. Kuna see kilone kaart oli ennast ammendanud mõne aja pärast, siis tuli edasi liikuda Valli Baari, kuna selgus, et kaks tüüpi pole kunagi millimallikat joonud. Häbiväärne lünk elukogemuse pagasis tuli seetõttu täita. Millimallikad said tellitud ja noormehed suutsid need ka kenasti ära juua, üks vähema ja teine suurema järelagooniaga. Teised tegid õlled, sest kes see vabatahtlikult seda millimallikat ikka joob. Kuna kell hakkas juba hiliseks kiskuma, siis läksime laiali, kuna reedel oli taas tööpäev. Minul küll viimane, mis seisnes põhiliselt niisama otsi kokku sõlmides.
Reede õhtul kohe peale tööd oli aga plaanis järjekordne üritus. Liikusime keskmisest madalamal kiirusel ja neljakaupa Tartu suunas, et seal veeta meeleolukas nädalavahetus. Soojenduseks reede õhtu Püssirohukeldris, kus mängis ansambel Kolumbus Kris ja pits viina oli 10 krooni. Pudeli hinnaks tegi see tagasihoidlikud 125 krooni, mistõttu saate isegi aru, et sellest pakkumisest tuli osa saada. Kuna joojaid liiga palju ei olnud, siis piirdusime kolme pudeliga. Loomulikult võtsime alla ja peale ja vahele ka majaõlut – Püssika Punane, mis maitseb ka ikka üle keskmise hästi. Peale selle kõrtsu ammendumist liikusime linna vahel ringi. Peatusime urkas nimega Pool Kuus, mis haises ning seetõttu seati sammud mõne vahelepõikega üsna kiiresti Krooksu suunas. Seal ei haisenud ja müüdi head külma tšehhi õlut. Mingi aeg tuli vajadus magamamineku järele ja seda me ka tegime. Hommikul ärgates oli hea voodi kõrvalt üks poolik Krušovice tume haarata ja kurku kasta. Idüll. Päev möödus tantsides ja lauldes ning üle elades ka kadusid. Üks jäi palavikku ja teine ei tõusnud enne õhtut tõvevoodist. Puhmeliini põdes. Kaesime mõned mängud jalgpalli kohas nimega Spordibaas ja rüüpasime õlut ning muid joovastavaid jooke. Õhtu tipphetkeks jäi sööma Kalinka-nimelises vene kõrtsus. Toit oli maitsev, kuid seltskond lodev – ei jõudnud/tahtnud keegi viina võtta. Magama sai tol ööl juba pisut peale kahte vist mindud. Pühapäeva hommikul kerge saun toniseerivate õlledega ning alata võis tagasisõit Tallinnasse, kuhu jõudsime pisut enne kaheksat õhtul. teel käisime ka Sämmi Grillis šašlõkki söömas. Oli tore.
Möödunud nädala kaks esimest päeva olid suisa vabad. Mölutasin niisama ja ajasin mõne hädatarviliku asja korda. Käisin esmaba näiteks suuskadega end piinamas ja teisipäeval Wismaris narkotesti tegemas. test ebaõnnestus, sest kõik tulemused olid negatiivsed.
Järgmised päevad möödusid uues kohas sisse elades kiiresti ja valutult.
Reede õhtuks aga oli plaanitud sünnipäevalkäik. Kenasti sai okupatsioonimuuseumi taga asuva maja keldris kõhu õlut ja Vana Tallinnat täis. Peale ametliku osa lõppemist põikasin Valli baarist läbi, kus kohtasin paari tuttavat. Seetõttu tuli seal istuda sulgemiseni, mis leidis aset pool kolm. Seejärel käisime Viru tänava alguses asuvas peldiku-baaris. Nime ei mäleta, kuid seal McDonalds'i vastas oli vanasti avalik käimla. Baar ise näeb välja kui vana ja kole ja odav litsimaja koos lilla valgustusega. Tegime kiired joogid ja astusime edasi. Saatuse keerdkäikude tõttu vedas sünnipäevalaps meid Veenuse klubisse, mis oli minu esimeseks külaskäiguks sellesse asutusse. Loodetavasti ka viimaseks. Rahvast oli röögatult palju. Osad ootasid veel järjekorras tänaval, nii ligi 40 inimest! Meid smugeldati väljapääsu kaudu sisse. DJ-ks oli keegi idioot Sky Plus raadiost, seega väljakannatamatu möla valitses. Õudne. Tegin ühe vodka punase pulliga ja trampsin mõne aja möödudes Hesburgerist läbi ja siis koju magama, nii poole viie paiku.
Laupäeva õhtuks aga kutsus sõber enda juurde sauna, et natukene ihuharimisega meeles pidada tema pühapäevast sünnipäeva. Mõeldud tehtud. Rüüpasime humalavett, hammustasime peale kalamarja, soolapekki, seeni ja salatit ning muid hõrgutisi. Mängisime lauajalgpalli ning vaatasime telekast poole silmaga halbu saateid, sest tal saunas on ainult need viis tasuta kanalit saadaval. Peagi korgiti ka hundijalaveel nööp maha ning aktiivne tegevus läks sunaruumis lahti ja vihtuda seal vaevalt küll kellegil oli mahti... Tarvitasime suuremate probleemideta nelja peale viis poolikut ära. Vahepeal lavalt tulles ikka õlut ka vahele, et vedelikupuudus kummitama ei pääseks.
Kella kahe paiku väsis aga üks külaline nii ära, et ostsustasime takso võtta ja koju sõita. Üllataval kombel õnnestus takso saada esimesel katsel, mis viimasel ajal on olnud suur probleem.
Homme peab hommikul Tartusse põrutama ja õhtul Helsingisse. Sealt tagasi neljapäeva lõuna paiku ja reedel Vilniusesse. Tätvered on minu kõrval nannipunnid, mitte reisimehed.
Nonii - aeg on juba järgmiseks suveks atra seada ja mõelda Poolamaale minekule.
Ürituse pealkiri on Heineken Opener ja kõik loetud ja kuuldud kahinad on olnud igal juhul positiivsed.
Piletid tulevad järgmise nädala esmaspäevast müüki! http://www.alterart.pl/shop/shop.php?mode=1&cat=2
Nelja päeva pilet maksab koos telkimisega 410 zlotti, mis teeb tänase kursiga 1 615 krooni ehk tulevikku silmas pidades 103 eurot. Pole just liiga palju :)
1-1 !!?? No ei oodanud tõesti ausalt öeldes. Minu arust võtab see pilt mängu päris kenasti kokku.
Vaevalt et need ca 1900 pealt- ja altvaatajat ka seda tulemust rahuldavaks peavad. Sellised satsid tuleb ikka kinni lüüa, mitte niisama isutult palli veeretada. Vägisi jäi mulje, et loodeti poolkõvaga ära tonksata. Aga võta näpust. Ise ei suudetud mängust ühtegi väravat lüüa. Üsna häbiväärne ja üle 3- hindeks ei saa kuidagi panna.
Peale mängu see-eest oli meeleolukas istumine ja lakkumine Molly Malone'si nimelises puvetis. Guinness maitses ikka nagu komm ja juttu jätkus kauemaks. Isegi palju kauemaks kui kesknädalal vajalik ja paslik oleks. Hommikul tuli veits haput auru nokast.
Eluke on nii kiire, et põle mahti märkmeidki teha. Aga nüüd peab ruttu paar vahejuhtumit kirja panema - muidu läheb üldse meelest maha. Reedel peale keberniiti silkasin soojenduseks nii kümmekond kilomeetrit ning seejärel saabus sõber Norton külla. Avasime ühe õlle ja valmistusime minekuks Rock Cafesse, kus esinema pidivad Iiris oma pundiga ja No Big Silence. Kuna kere oli hele ja kell juba niikaugel, et võiski sammud välja seada, siis külastasime kõigepealt legendaarset toidukohta Kodused Toidud. Võtsime kotletid ja sinna kõrvale vedelad kotletid. Tavaliselt me käime seal peale rokikohvikust tulekut öösel, kui oleme kõik rehvid kummiboksist veerema pannud all-linna poole. Seltskond on seal kirju. Peaaegu nagu Valli Baaris. Seekord näiteks tuli kohe üsna alguses sisse keegi vanem džentelmen, kes küsis, kas keegi eesti keelt ka räägib. Härra olevat Jõhvist, näitas oma passi ja mingisugust paberit, mis tõendas, et ta on kaks päeva tagasi kinnipidamisasutusest vabanenud. Palju õnne!:) Edasi seadsime juba sammud mäest üles ja istusime kontserdi ootuses Lapin Kulta näpus. Miks? Sest see oli kõvasti odavam kui Saku Hele - 30 vs 45. Pealegi osutus viimane soojaks, ehk alles kappi panduks, esimene tuli aga torust. Nortoni mahitusel tegime peale teisi lapikuldasid ka ühed toobid viina. Peab maitsema. Mõne aja pärast hakkas Iiris esinema. Pole just minu muusika, kuid võrreldes hiljuti üleelatud Plixide ja Miipiga võrreldes ikka superhea:) Tüdruk on kas väga hea näitleja või ongi selline lillelaps, kes siiralt ja särasilmselt kõigele reageerib ja oma imearmsa piiksuva häälekesega seletab. Mina, kui tuntud trendipede, aga vaatasin, et liibuvad püksid talle esinemiseks ei sobi eriti, kuna reied on veits jämmedamad, kui peaks superstaaril olema. Hiljem, kui ta koos NBS-iga ühes loos üles astus, oli preilil kleit seljas ja mulje kohe palju-palju parem, seksi täis ja puha. Aga muidu oli ta tubli. Etendas ikka laval asju ja värke, väänles põrandal ja hüppas niisama ringi. Ikkagi esineja, mitte tuim tükk. Vahepeal tegime veel mõned õlled ja siis hakkas No Big Silence kütma. Ei kurat pole midagi öelda, tüübid on laval ikka ülihead. Kohe läks siuke küte lahti ja tulistati lõpuni välja. Konstantsed külmavärinad :) Siuke pauk, et hoia ainult mütsi kinni. Järgmisel korral lähen jälle ja soovitan teilegi. SinuTorus on ka paar klippi üleval sellest kontserdist, kuid kohutav helikvaliteet ei luba neid siia lingata. Mingi hetk hüppas üks sonis hallis tüüp varruka külge. Tegemist on mu tulevase ülemusega (mr. B) järgmisest kuust. Oli kellegi titevarvastelt tulnud ja ukse peal ei tahetud miskipärast sisse lasta, viidati raskele joobele või midagi. Kummaline on see turvameeste mõttemaailm. Tegime peale esinemise lõppu veel ühe õlle.
Kuna kell oli veel üsna vähe, siis otsustasime Nortoniga natuke ka linna peal laiata. Ukse ees saime jutule tuntud Flora-fänni Kesaga, kel õnnestus takso sebida ning koos kulgesime Vabaduse väljakule, kus alguses siirdusime koos Woodstocki nimelisse puhvetisse, et manustada üks Saku Tume. Külmad ajad ikkagi. Teistkordselt põrkasin seal mr. B-ga kokku, kes istus laval ja tõukas sõpsidega juttu. Kuna seal eriti midagi ei toimunud, siis plaanisime veel Valli juurest läbi astuda. Seal ukse ees sattusime jutule kahe tüübiga. Üks uuris, et kuhu me läheme ning pajatasin talle, et vaja Valli juurest läbi astuda, et mõned õlled teha. Tüüp seepeale, et ainult õlled, kas midagi huvitavamat ei taha proovida? No mida huvitavamat, küsisin mina seepeale. Noh eks ikka seda, mida saab läbi nina sisse tõmmata! Jeesus-Maria! Mulle polegi veel kunagi narkootikume müüa pakutud. Kahtlustan Hollika mõju, mis sealsamas läheduses kahjuks asub. Samas ka meelitav, kui minusugust vaest inimest peetakse nii jõukaks, et jõuan omale valget pulbrit osta. Tänasime viisakalt, kuid keeldusime mitte just liiga ahvatlevast pakkumisest.
Vallisse sisenedes selgus aga, et hakatakse sulgema ja Urmas ei sulanud mu mesimagusa jutu käes ning ühtegi õlut ei müünud. Istusime siis protestiks ühe minuti niisama ja otsustasime minna Dublineri nimelisse baari. Seal saime kenasti Guinnessid kätte. Tegemist on vist linna odavaima Iiri märjukesega, kuna seda antakse ära 45 raha eest. Väärt rüübe mu meelest igatahes. Teel ümber nurga sellese kõrtsu aga tuli meile ligi mingi tüüp, kes muudkui halas, et Vabakal tungisid talle venelased kallale, niisama lambist ja kuidas ta läbi häda põgenema sai. Norton proovis teda rahustada, et näe - kõik on nüüd möödas ja katsugu rahuneda. Õllejärjekorras oli ta veel meiega kaasas ja hüppas sujuvalt juttu ajama meie ees seisvate kahe naise ja ühe tüübiga. Istusime nendega kõrvuti laudadesse. Põgenik-tüüp muudkui patras nendega ja kadus siis mingi aeg ära lihtsalt. Naaberlaud küsis, kas see meie sõber on kogu aeg nii tüütu. Noh meie olime kogu aeg mõelnud, et tegemist on ikkagi nende sõbraga. Nalja oli nabani. Või siis natukene vähem. Kuna köök oli kinni pandud ja enam õlut ei tahetud jälle müüa, siis läksime läbi tuntud karaoke-urkast O'Malley's. Seal oli rütmimasin juba välja lülitatud ja seltskond igav. Otsustasime koju minna, kuid enne käisime Viru tänava Hesburgerist läbi. Seal oli hullem järts kui kaheksakümnendate alguses nailonsukkpükste poodi saabudes. Läbi häda õnnestus saada mingi kogukas burks ja suured friikad. Kuradima hea on ikka õgida. No ja siis oligi aeg koju minna. Homme on plaanis minna vaatama, kuidas Lichtensteiniga vutti taotakse.
meie Edgar, kes Sa oled Tallinnas! pühitsetud olgu Sinu
nimi. sinu riik tulgu. sinu tahtmine sündigu nagu Tallinnas, nõnda
ka kogu Eesti peal. meie igapäevast reisisaatja tööd anna meile
tänapäev. ja anna meile andeks meie nõdrameelsus, nagu sinu valijad
andeks annavad sulle. ja ära saada meid laarikutsikate kätte, ning päästa
meid ära oravapesast. sest Sinu päralt on riik ja linn ja taevas
igavesti.
Ma soovin teile kõike halba! Usse kõhtu, AIDS'i noksi otsa, sitta püksi, lutikaid vulvasse ja muud säärast. Et teil kurat vähk kõrri kargaks. TE OLETE VÄRDJAD!!!
Mida sa ajuhälvik pargid poe ette sellisesse kohta, kus ei ole parkimiskohta, ah? Sa kuradi abordijäänus ei suuda 100 meetrit kõndida või? Ja siis vahid siukse näoga et kõik on korras? No ja loomulikult kui parklast välja sõidad, siis nooleke paremale ei tähenda sinusuguse keenjuse jaoks midagi, kuna sina tahad ju vasakule keerata. Elementaarne! Kurat ma ostan vist püssi ja hakkan ise nagu Šakknorris korda looma. Politseid ju selline asi ei koti. See on üks hea leht.
Halleluuja!!! Olgu looja õnnistatud ja muud värgid ja asjad!!!
Suvi algab jälle Järvakandis - aasta pausi pidanud festival Rabarock leiab aset 17. ja 18. juunil 2011.
Rabarocki festivalipassid soodushinnaga 555 krooni on alates 10. novembrist müügil kõikides Piletilevi müügipunktides ja Statoili teenindusjaamades üle Eesti.
Festivali info ja uudised kodulehel www.rabarock.ee
Vaata lisa ka Facebookis ja Twitteris.
Kui kuulete kuskil kedagi teadustavat, et esineb ansambel Plixid, siis jookske. Kui kuulete peale seda ikka midagi, siis jookske veel. See on seda väärt. Hea küll, tüdrukud on noored, kuid viisi võiks sellegipoolest pidada. Pillimänguoskus on ka pehmelt öeldes nõrk. Kui pundis poleks ühte meeshinge, bassimängijat, siis laguneks see viimanegi rütm vist ära. Võib-olla olen ma liiga kriitiline, kuid see oli hirmus. Olete kuulnud väljendit kassikontsert? Ma arvan, et see oleks parem olnud.
Millest ma üldse räägin? Ahjaa - reedel oli Rock Cafes selline üritus:
Kes:
Plixid
Miip
Vennaskond
Kus:
Rock Cafe, Tallinn
Millal:
30-10-10
Palju:
100
Lisainfo:
Kaks viimast bändi, Miip ning Vennaskond, peavad kontserdil ka oma
sünnipäeva. Neidudebändil Miip saab kokku viis aastat, Vennaskonnal juba
26.
Uksed kell 21
Kollektiiv Miip. Väidetavalt viis aastat koos oldud. Kõik tüdrukud pundis. Ja palju parem kui esimene esineja. Lauljal hea tugev hääl ja viisi pidas väga kenasti. Kannatas täitsa kuulata ja ei onud ka silmale halb.
Jama oli aga selles, et olime end kohvikusse juba enne ühtteist kohale vedanud ja selgus, et Vennaskond enne poolt ühte välja ei tule. Ja ei tulnudki, tegelikult alustati alles mõni minut enne ühte. Hea et magama ei jäänud enne :) Aga Vennaskond oli hea nagu ikka, sel korral esitati suisa kaks sellist uuemat lugu, mida ma polnud varem kuulnudki. Ja kuna nende lood ei ole just teab kui pikad, siis oli neid sellevõrra rohkem. Õnneks ei puudutatud kuidagi päävapoliitika teemat ja oli puhas muusikaline õhtu. Ei olnud halb, ei olnud.
Mul ei ole palju öelda. Ülikõva kontsert oli. Kes teab neid vaid mõne raadiost kuuldub pehme lembelaulu tõttu ja seepärast end kohale vedas, siis pidi täiesti pettuma. Kõik lood köeti 6X käredamalt ette, kui need plaatidel on näiteks. Kohe esimestest minutistes lükati küte peale. Vaid üks lugu mu meelest tehti akustilise kitarriga. Rock Cafe oli muidugi maast laeni rahvast täis, kuna kontsert müüdi üsna kiiresti välja. 295 krooni sellise asja eest on nagu poolmuidu saadud. Olen enam kui rahul rsk.
Eelmisel reedel viisid elu keerdkäigud mind olude sunnil onu Armini kasiinosse. Oli vaja mõned käed pokkerit mängida ühe turniiri raames. Karm värk seal selle sisenemisega, ID-kaardid, koopiad värgid. Anti mingi kliendikaart näppu millega saab õnneliku tunni ajal kärakat poole hinnaga. Mis iseenesest on ju teretulnud. Lisaks anti üks tasuta napsu kupong ja 20-krooksu eest mänguraha kupong. Turniirisüsteem oli nii pekki keeratud, et sellest ma ei taha rääkidagi. Üsna kiiresti kuukusin ühe üsna hea käega (AAA) välja, kuna kicker oli liiga väike. See selleks. Mängu kõrvale olin mõnusalt õlut juba rüübanud. Ja see oli hea. Tavahind on seal 25 raha, mis on palju parem kui niisama puhvetis. Realiseerisin selle joogikaardi. See oli 70 krooni väärtuses ja head töötajad andsid nõu, et võta ikka kallim jook, sest mitut ei saa, kuna kehtib ühele ühikule. Selge see, et mingi konjak läks loosi. VSOP - Viskad Sisse, Oksendad Pärast nagu meil algkooli päevil oli kombeks nalja visata. Mänguraha miskipärast tegevraha vastu vahetada ei saanud. Toppisin siis selle sedeli pokkeriautomaati, tõstsin paar korda ja printisin tšeki välja. Selle eest sai juba 40 päris krooni. Päris hea ju. No siis tegin mõned õlled veel ja läksin koju magama ära.
Lauba hommikul ootas ees kohe sõit Otepää kanti, kus üks sõber seab korda ühte vana, ajahambast puretud talu. Plaan oli talgud teha. Sügistööd ja nii. Et reis liiga pikk ei oleks, võtsin ühe õlle kaasa igaks juhuks. Palmse. Kell 09:00 hommikul oli start. Öösel oli lund sadanud ja suvekummide toel liikusime sama kiiresti kui tigu mööda märga sedasamustki. Kuna hommikusöök jäi vahele, siis tegime peatuse. Kükital loomulikult:) Võtsin ühe kiluleiva munaga, muna majoneesis, kartulisalati ja Saku Punase. Oli hea. Autosse istudes oli aeg Palmse avada. See maitses isegi paremini kui komm. Tartus käisime Lõunakeskuses. Ostsime karbitäie Sassi, neli viina ja natuke süüa. Kolm viina ja natuke õlut pidavat koha peal ees ka ootama. Neli looma, kes juba reedel olid kohale läinud, olid kahjuks palju kraami juba hävitanud esimese õhtuga. Seetõttu meie kolm liitujat sebisime natuke asju kaasa. Et ei peaks kannatama nälga ja janu. Igaks petteks võtsime veel autosse ka kaks õlut näkku, et ikka Otepääni välja veaks. Vedaski. Seal sai hakata jälle uusi karbist võtma. Kohalolijad olid juba töödega alustanud. Kaevasid mingi vana vundamenti välja ja kärutasid mulda eemale. Meile, saabujaile, jäi lehtede riisumine ja nende vedamine tiigi taha peitu. Ilm oli üsna nõme, kuid õnneks saime tööga üsna ruttu ühele poole. Tõele au andes oli seda riisutavat pinda maja ees umbes 300 m2, ei enam. Seejärel läksime aga majja sisse ja lasime hea maitsta. Pliidil valmisid põdra sisefilee ja pardirinnad. Ahjus kana. Lisaks seened, singid, juustud. Tarvitasime korralikult kõrvale ka. Siis mingi aeg läksime sauna. Fantastiline Leili. Ilus. See tehtud, kolisime jälle tuppa tagasi. Võtsime alla ja peale. Ja siis mingi hetk jäi jalg kuskile lauavirna taha kinni ja prantsatasin pikali. Olgu öeldud, et selle kukkumise tagajärjel tekkinud telefoni ekraani vahetus läks tagasihoidlikud seitsesada krooni maksma :( Alkoholism ON kallis ala. Mingi aeg aga sai mul mõõt ja kõht täis ja läksin magama. Hommikul selgus, et kaks kanget olid veel öösel Otepääle kluppi läinud. Taksoga. Pärapõrgust. Noh tõele au andes kuskil 9-10 km seal teemal, aga põlla peal ja teest eemal. On loomad alles. Tegime hommikul mõned sinised vilkurid (GIN) ja asusime koduteele. Mäe kandis keerasime sisse legendaarsesse Sämi Grilli. Šašlõkk oli hea, kuid mul oli tervis närb. Liha sõin ära aga salat ja kardulased jäid peaaegu puutumata. Toit ise oli muidugi hiigelsuur. Kuigi ka hind oli kole. 135. Kodus viskasin end külili, vaatasin kuidas ManU võitis ja käisin saunas. Oli ilus olla.
Enne veel kui Biffy Clyro nähtud, sain uued piletid jaanuarikuuks. Hurts. Olete kuulnud jah?
Eriti põnev on see, et Piletilevi müüb veel viimaseid pileteid hinnaga 495.-. Aga kui viitsid Woodstock'i jalutada, siis sealt sai veel täna 295.- eest :D Aga neid odavamaid jäi sinna veel mõni üksik. Üldiselt on peagi kogu tantsuõhtu välja müüdud. See on selge, sest punt on hetkel üsna kuum. Nii on.
Käisin me jeeee:) Ollikale lähim koht oli Valli baar. Vaatasime neid Ollika ümber tunglejaid ja sabas seisjaid. Ja ei suutnud leida ühtegi põhjust, miks ise peaks kunagi sinna minema veel.
Aga õhtu kulges kenasti. Algatuseks esinesid Rockstarsi nimelises kohvikus Kosmikud. Jõle mõnus oli raisk. Olime ka täitse lava ees, nii öelda teises reas. Mulle see punt väga meeldib, järgmine kord lähen kindlasti veel vaatama. Ja siis veel ja veel :) Peale kontserti sättisime sammud Valli poole, aga kuna tuli meelde, et Dublineris on üsna talutava hinnaga (45.-) Guinnessi, siis tegime seal paari pindiga mokad niiskeks. No nii tunnikese ehk istusime, siis jõudsime Valli baari. Seal oli vahva nagu ikka, kuid juba teist korda jutti satun ma sinna nii hilisel ajal, et hakatakse suisa kinni panema. Tegime seal pisut Hoegaardeni õlut. Hää rüübe! No ja kuskil kolme-nelja tuuris läksime sealt edasi O'Malleysse. Karaoke oli just läbi saamas, veel viimane soomlane laulis kõvasti ja väga valesti. Tegime seal veel Guinnessi. Siis väike tiiruke Kuku klubis ja õhtu lõpetuseks toiduplats. Purks oli hea. Mingi juhiga autorent viis koju kah, taksosid polnd kuskilt saada:( 05:33 astusin uksest sisse, pesin ja kobisin kotile. Kümnest üles ja elu elama. Järgmise korrani.
Igavene jama rsk. Koba omavärava abil Sloveenia võitis. Kurb muidugi, aga elu läheb edasi.
Serblased märatsesid Itaalias ja mäng katkestati. Vaatab mis edasi saab siis nende osas.
Hoo-hoo-hoo!!! Krt kas te ikka mineva reede mängu nägite??? Kui ei, siis kaege siit paremaid hetki ja kokkuvõtet.
Tõmbasime juba poole kaheksaks pundiga puhvetisse ja hakkasime õllele valu andma. Maitses hästi. Ja siis läks mänguks. Peale esimest poolaega olin mängupildiga rahul ja käisin välja veksli, et kui see mäng siit meile viigipunkti toob, siis käin kilose viina välja ka kohe. Aga krt läks veel paremini:) Serbia sai nii et sahises. Kolm korda sahises suisa. Ja kohe lõpuvile kõlades kepsutasin kilosele leti taha järele. Selle rüüpasime ära ja siis tuli juurde veel terve kari tuttavaid kutte, kes võtsid veel ühe lidrase, et laud tühjaks ei jääks. Kahe paiku oli seegi otsas ja läksime Kakumäele osade istujate ühe naiskolleegi juurde mingisse majja, kus istusime ja natuke vembuvett tarvitasime. Tiba enne viit tekkis siiski uitmõte, et võiks ära koju minna. Mõeldud-tehtud! Kell 05:15 astusin koduuksest sisse nigu sipsti. Oli meeleolukas vutiõhtu!
PS.
Homme mängib Eesti koduväljakul Sloveeniaga. Otsisin juba joosepid välja, et staadionil liiga külm ei hakkaks. Loodame võitu muidugi.
Seoses ühe kolleegi viimse päevaga meie asutuses tuli reedel peale tööd minna tarvitama nende seltskonnas. Alul lakkusime ühes puhvetis kõhu õlut ääreni täis, noh et oleks kergem käia kui ei loksu, vaid ilusasti paigal püsib maos. Ja siis südaöö paiku liikusime vähenenud seltskonnaga edasi Valli baari, kus kaks esmakülastajat muidugi jälle minu kulul hädavajaliku millimallikaga tutvust tegid :) Napsud ise näevad välja sellised.
Seal kokku oli tulnud igasugu rahvast. No nagu ikka. Aeg möödus linnutiivul ning kuskil veerand nelja paiku lasti tuleb lõplikult maha ja pukseeriti mind koos lahkujaga viisakalt uulitsale. Kuna aeg oli veel varajane, siis läksima karaoke baari O-Mällis, kus laulda kahjuks või õnneks siiski ei õnnestunud, kuna järts selleks oli pikem kui Mardol. Vahtisime siis niisama, tegime veel ühe õluti ja kuulasime kahte väga head ja kolme ülimalt halba lauljat. Kell 04:10 panin juba nüüdseks eks-kolleegi takso peale ja sammusin ise ka koju. Peale vähest suures toas diivanil pikutamist kolisin magamistuppa üle.
Veerand üksteist lauba hommikul läks uni ära. Sisemus oli väheke hõre. Ilmselt olin midagi halba söönud eelmisel päeval. Kuna olin tol päeval ainult iseenese päralt, siis vedelesin niisama, kaesin telekat, limpsisin jäätist ja värska vett ja nii. Kell kaks aga otsustasin natukeseks sõba silmale lasta. Kella neljaks panin äratuse, sest viiest pidi juba auto järgi tulema ja mind teise kolleegi sünnipäevale viima. Ärgates oli tervis juba 5+, sõin kõhu täis, käisin dušši all ära ja olin valmis. Teel pidusse tegime ühe tanklapeatuse, kust võtsin väikese pudeli rohelist Tuborgi. Maitses nagu komm!
Kohale jõudes küsisime jälle selle sama ekskolleegiga kohe õlut, kuid peoperemees ei tahtnud seda anda, sest õlut olevat vähe - ainult sauna jaoks. No ikka ühe andis kummalegi. Siis lükati pidu käima, joogiks pakuti rummi koolaga, sidrun ja jää kah. Süüa oli tema ema tehtud kartulisalatit (ülihea!) ja isa poolt just värskelt suitsutatud lõhet (ka superluks!), lisaks veel kurgid, õllesigarid ja midagi veel. Kuna mulle see rummikoola liiga palju ei meki (kleepuv naistekas) ja selgus, et tegelikult on ka viina, siis võtsime jälle selle nüüdseks juba endise töökaaslasega hoopis selle endale nina ette. Tõele au andes tuleb tõdeda, et kahele pudelile järgnes üks poolik veel. Siis sai pidu otsa kah. Tagasiteele võtsime mõned õlled kaasa. Nagu selgus oli seal kastis veel peaaegu kõik õlled alles, kuna sauna unustati need võtmast... Sünnipäevalaps ise muidugi kustus kuskil üheteistkümne paiku juba ära. Me ise istusime nii kolmeni seal. Siis kimasime koju tagasi (rool oli kaine muidugi) ja siis oli miskipärast vaja veel kodus tunnike üleval istuda, nii pea viieni, internet läbi lugeda ja üks viimane õlu veel rüübata.
Pühapäeva hommikul läks aga uni juba pool kümme ära. Tervis oli täiesti korras. Oli meeleolukas nädalavahetus.
Ahjaa. Lahkunud kolleeg sai sellise vahva kingi omale.
Pühapäeval rattamaratonilt pahaaimamatult koju tulles selgus, et rõdule on tekitatud hiiglama suur korvitäis kuuseriisikaid. Seoses sellega tuli eile mööda linna kõigepealt purke taga ajada ja end seente hoidistamisega kurssi viia. Põlnd enne teinud noh. Aga seeni oli nii, et küll kohe oli. Vähemalt alguses. Kokku sai neid kolm neljaliitrist potitäit tulele aetud. Pärast aga oli saagiks kuus 800-st purki.
Kuna potitäisi, nagu juba mainitud, oli kolm, siis kulus ka selle rämeda töö juurde kolm õlut :) Ühe laari tegin soola ja pipraga ja suhkruga ja lisasin ka vett alguses natuke ja tirts äädikat. Teise satsi valmimiseks läks ainult võid, soola ja tilli. Ning kolmanda jaoks samuti võid, vürtsi, kaneeli, soola, nelki, loorberilehte ja soola, pipart, suhkrut. Neile sai ka teadlikult rohkem äädikat panna, et oleks talvel hea viintile pääle haugata. Täna hommikul maitsesin neid viimaseid. Kärasid küll päris hästi.
Nüüd pole muud kui pöidlad pihus purkide kõrval istuda ja loota, et kaasi maha ei löö või niisama roiskuma ei lähe, eksole.
Minge ise ka metsa!
Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et sõbrad kinkisid mulle juba eelmise aasta lõpus sünnipäevaks festivali vautšeri, ning seega oli minek pigem paratamatus. Ei-ei, mitte halvas mõttes. Oli teada, kuhu minna ja mida oodata. Tead ju ikka, uurid kodukat, kaed milline punt üles seatakse, tuhnid Sinutorus, kuulad tundmatuid kollektiive ja planeerid pisut ka päevakava. Mis loomulikult reaalsuses kunagi soovidega kokku ei taha langeda. Aga see selleks.
Kuna festivali ametlik osa algas kolmapäeval ja Tallinnast on Budapesti ca 1900 km kui minna läbi Tšehhi nagu seekord plaan oli (varasemad kaks korda oleme läbi Slovakkia otse läinud), siis startisime suure varuga. Esmane plaan oli minema hakata pühapäeval kell 12. Kuna üks kolmest - Tiiger - armastab kaua magada, siis start nihkus tunni võrra edasi. Sõiduvahendiks minu punane nool - Chrysler Neon ja kolm reisijat - ma ise, Tiiger ja N. Start oli Kosmose kino eest, esimene peatus Pärnu. Võtsime natuke süüa poest ja edasi. Lätist lasime hooga läbi, vaid N käis paar korda põiekal ja tanklas õlut ostmas. Tal oli esimene päev roolivaba. Ma kütsin kusagile Leetu välja, seni kuni paak tühjaks sai, siis võtsime bensiini, mina omad õlled ja Tiiger rooli :)
Rajalegend nägi ette, et esimese öö veedame Poola põhjaosas, samas kohas, kus aasta tagasi. Kõrvalistmel kalja libistades kiirelt möödub aeg :) Vahepeal tuli pisut vihma teel ja läks ka pimedaks. Ega me eriti ei teadnud, kus see koht asub. Meeles oli vaid, et tee ääres on purjeka kujutis ja selle juurest tuleb paremale keerata. Takkajärgi tarkus on see, et see asub ca 235 km Varssavist meie suunas. Koht ise on mingisugune kämpimise ja telkimise koht kena järve ääres - nimi peaks olema Jezioro Rajgrodzkie. Raha ei küsitud. Me ei pakkunud ka hommikul lahkudes. Kolmandal katsel leidsime koha siiski üles metsa vahelt ja panime Tiigriga telgi püsti. N tuli autost välja tirida. Keeldus algselt, ütles, et ei usalda meid ja tahame teda maha jätta kuskile tee äärde. Tegime mõned õlled ja kobisime magama. Hommikul ärkasime üsna vara, hüppasin taas sanga ja panime aga edasi. Natsa enne Varssavit tegime söömakohas peatuse. Saia peale määrimiseks pakuti seal või asemel searasva pekikuubikutega. Praed olid suured ja maitsvad. Õlu samuti :) Peale sööki läks N rooli.
Varssavist ümber/läbi sõit võttis kindlasti tunnikese - teetööd, autod jms. Kuid lõpuks saime ikka läbi. Tgeime kuskil tee ääres söögikohas ka väikese peatuse. Meie Tiigriga lasime aga õlut vaikselt ja N sõi niisama. Me ka sõima. Seal oli üks suur veokate parkla ka ja selle ääres askeldas üks paljudest Poola tee ääres tegutsevatest tüdrukutest. Kurwa on nende ametinimi kohalikus keeles :) Igatahes sel ajal kui meie keelt kastsime ja linnupetet võtsime, jõudis tüdruk kolm tiiru ära teha erinevate autodega. Nagu Fordi tehases konveieril. Tahtsime täie hooga Poola läbida ja ööseks Tšehhi jõuda. Kuid poolakad mängisid meile väikese vingerpussi - rehv läks katki. Kuna kell oli õhtus, siis polnud ka rehvitöökodasid, mida oli küll üsna tihedalt, enam lahti. Otsustasime öömajale jääda ja järgmisel päeval lasta parandustöid teha.
Öömajasid on Poolas sadu. Iga mõnekümne kilomeetri järel. Uurisime mingist bensukast lähimat ja suunati meid sellisesse kantri-kohta. Pean ära mainima, et kolmene tuba maksis koos hommikusöögiga (ülimalt korralik kõhutäis - sassis munad, saiad, vorstid, juustud, tomatid, kurgid, mahl, moos jms) 200 zlotti, mis teeb meie rahas 264 kr nina pihta. Toas oli dušš, WC, telekas, raadio, koridoris internet, allkorrusel 24H töötav kõrts. Koht ise asub SIIN. Superluks lihtsalt.
Hommikul asusime netist leitud suuniste ja Anne (GPS-i hellitusnimi, eelmisel aastal oli meiega Tiiu) abiga lähima vulkaniseerimistöökojani. Tegu oli väikese Kobior'i külakesega ja tööstus ise asus eramaja taga garaažis. Tüüpilise poolakana ei osanud peremees ühtegi sõna teisi keeli ning seetõttu kulus vähemalt 10 minutit, enne kui ta suutis meile selgeks teha, et auk rehvis on parandatav, kuid see võtab kaks tundi aega. Ja et maksma läheb see lõbu 25-30 zlotti. Lõime kohe käed ja jätsime tagaratta pan Tadeusz'i töökatesse kätesse. Ise suundusime lähimasse linna mõne kilomeetri kaugusel, mis kandis kena nime Tychy. Parkisime esimeses suures parklas punase noole ära ja läksime linna peale laiama. Kohe nurga taga komistasime suure turu otsa, kus müüdi kõikvõimalikke kaupu alates prouade pesust ja lõpetades puuviljadega. Need kes roolis polnud võtsid siis mõned õlled ja sõitsime tagasi kummiparanduse poole. Kuna enne olime märganud tee ääres järve, siis tegime selle ääres istudes aega parajaks. Paari tunni möödudes olime aga tagasi ja saime terve ratta juba tagasi. Pan vahetas veel ise ratta ära ka ja kasseeris 30 zlotti. Tänasime teda taevani ja palusime tema perele allahi õnnistust. Suveniirina andis pan poolakas meile kaasa kruvikeeraja, mille ta rehvi seest leidis...
Siinkohal on paslik ära märkida, et poolakas on väga ettevõtlik. Iga maja müüb, vahendab või pakub mingit teenust. Tõsiselt hakkab silma selline asi. Minu eelarvamus igatahes kui nn "Poola kraamist" on kolme aastaga põrmustatud. Eks neil ole kliima ka parem, kuid paistab, et kõik toimetavad millegagi. Eks neil seetõttu ka äkki lõunaosas sellised pereelamud ka on.
Igatahes oli sõiduvahend jälle tippvormis, etteruttavalt võib öelda, et rohkem ei esinenudki probleeme, ja panime rattad Tšehhi poole veerema. Minna väga palju polnud, midagi kolmesaja kilomeetri kanti vast. Sihtkohaks ühe järve äärne kämpimise koht, mida Tiiger meile reklaamis ja kus ta ise oli korra või paar ka käinud. Piiri ületasime Cesky Tešin nimelise koha lähedal ja lasime aga hooga edasi Brno külje alt läbi, kust enam palju polnud jäänud. N ja Tiiger olid jõudnud endid juba üsna vindiseks teha, nii et kaardilugemine läks neil kahe peale juba üsna konarlikult :) Koht ise asub lõunas täitsa - napilt 15 km nii Austriast kui ka Slovakkiast. Uskumatu miuke laulupidu seal käis :) Rahvast minu hinnangul nii kaks tuhat umbes. Sissepääsul küsiti raha natuke auto ja telgi eest ja võis sisse sõita. Sees oli palju majakesi, karavaniga parkimine ja telkimine, palju söögi- ja joogikohti. Kirjeldada üsna raske, nagu mingi väike festival oleks käimas. Ajasime siis telgi püsti ja siirdusime õllele. Kuna meil Tšehhi kroone oli üsna vähe kaasas, siis uurisime, kas neile eurod ka sobivad. Sobisid kenasti. Ühe õlle eest sooviti kõrtsudes saada täpselt üks euro. Müstiliselt mõnus õllehind. Mäletan veel, et terve suur grillkana maksis meie rahas 65 krooni.
Esinejad, mängude toad, kümned kõrtsud. Vägev koht! Kui enamus magama läks ja kohad kinni, siis osad kohad jätkasid tantsuteekidena. Suured WC-d, duššid, kööginurgad. Soovitan külastada. Üks põnevaim meelelahutus oli kaardimäng. Kuna kaarte polnud, siis tegime seda ühes kõrtsus õllealustega. Sasku, valetamine, pokker. Igasugu mänge sai mängitud. Õlu maitses igatahes kenasti. Liigagi hästi, sest hommikul polnud kellelgi veel huvi, ega ka ilmselt võimalusi, rooli minna. Seega vegeteerisime vaiskelt umbes üheteistkümneni ja siis polnud muud teha, Budapest ootas. Hüppasin rooli ja andsime kõvasti piitsa. Põhimõtteliselt on läbi terve Slovakkia kuni Budapestini välja kiirtee, kus hoogu alla 130 pole vaja lasta. Välja arvatud mõned teetööde kohad. Eriti peatusi ei teinud ja kella neljaks jõudsime meie armsasse Hiltonisse. Siis kohe kotod maha, piduriided selga ja kähku-kähku festivalialasse.
Elu kees juba pealava ees. Kuna N-ul oli raske reisupäev selja taga, siis kippus ta kohe igale poole kõikvõimalikes asendites ka magama jääma:) Esimesel õhtul kaesime alljärgnevaid bände - Ska-P, Orquesta Buena Vista Social Club® és Omara Portuondo, Inspector Cluzo ja....eeee...oligi vist kõik. Kuskil üheksa paiku saabusid ülejäänud kamraadid, täpsemalt kuus nägu, kes tulid lennukiga. Mitte et see oleks üldse paslik festivali külastajale. No ja nii see esimene päev õhtasse veereski.
Teise päeva hommikul ärkasime kohe varakult üles ja läksime meie lemmikkohta - õlubaari. See on fantastiline urgas. Õlu maksab seal ca 13 krooni. Vahuveini pudel 50, klaas tavalist veini 6 krooni. Olemas on lauajalgpall ja sel aastal oli ka poksikott, mis löögi tugevust mõõdab :) Õlubaar ise näeb välja umbes selline, et mingi maja tagahoovis on poolkedrikorrus, kus on lett ja peldik (tõeline peldik), juke-box, paar lauda. Ja enamus elu keeb väljas kus on saepuruplaadist lauad, pingid ja muud suurt polegi. Lae asemel on viinamarjad. Võtsime hommikusöögiks kaheksa õlut per nina ja kaks singipirukat.
Seejärel Hiltonist läbi, tantsuriided selga ja festivalialasse. Võis
juhtuda, et vahepeal tehti paar tilka viint kah.
Igatahes alasse jõudes hakkasime kohe mojitosid jooma. Seal saab neid tellida õnneks ämbriga. Eriti maitsev oli see Chuck Norrise oma. Spiced rummiga. Koksiga kaasa sai T-särgi :) Aga see-eest oli koks kallis. Paraku kujunes aga asi nii, et neid ämbreid kogunes julgelt tosin. Isegi võis rohkem olla. Mõne bändi vaatasime ka ära - The Specials ja Faithless. Mõned ka Gorillaz Sound Systemi, kuid minu jõud sellest üle ei käinud. Liiga palju rahvast ja liiga vähe pakkus huvi. Tol päeval olin sõber Silviga riietunud pidžaamasse ja nagu teada, tekitab see alati elevust ja sellega kaasneb palju tähelepanu ja fotosessioone. Tantsu ja poseerimist. Mingi nelja paiku tundus aeg olevat paras liikumaks tagasi hotelli. Aga otsustasime Tiigriga igaks juhuks natuke veel unerohuks va haljast võtta. Lõpetasime kenasti kolmveerand kuueks ära ja läksime tudile.
Mõne tunni pärast oli aga vaja jälle ärgata ja sammud õlubaari poole seada. Ausalt öeldes oli mul päris hõre olemine. Isegi nii hõre, et õlutki ei tahtnud. Jõin mõned veed, natuke mahla. Ka neid viimaseid oli raske alla saada kõrist. Toidu peale mõtleminegi pani sisemise lifti söögitorus tagurpidi jõnksutama. Teistel oli muidugi haige inimese kallal vaja ilkuda ja näpuga näidata. Susi neid söögu! N aga tõmbas end nii kenasti uduseks, et kuskil kolme paiku päeval läks ta magama. Ja seda üsna huvitavas asendis :)
Ma ise tatsasin koos Pisikesega alasse, et pisut tuult saada, ringi uidata ja festialimelu kogeda. Mingi paari tunni pärast proovisin väheke jääkülma vahuveini. Jäi pidama. Siis läksin üle juba eelmisel aastal järeleproovitud vitamiinijoogile, mis koosneb 300 ml punasest odavast veinist, jääkuubikutest ja kokakoolast, mis kõik on kokku valatud pooleliitrisesse toopi. See on hea, magus natuke ja värskendav. Ja ravitoimega. Lasin neid kõned toopid ning varsti olingi terve ja enam sel festivalil mind tervisemured ei kimbutanud. Nägin viis lugu Mika esituses. Hea et rohkem ei näinud. A no tol päeval poln'd midagi vaadata, kiusu pärast kaesime ära terve kontserdi 60 Seconds to Mars esituses. No tõeliselt halb asi. Ei saa aru, mida sealt leitakse.Tuiasime siis niisama sihitul tringi. Igapäevaseks kogunemiskohaks oli pealava lähedal asuv AXE-baar, kus kohutavalt kaunid tüdrukud tööl olid :) Noh reklaamnäod ja nii. Võtsime tiba keelekastet ja olime niisama. Kuskil südaöö paiku läksime N-uga sööma. Istusime ja lasime hea maitsta ja järsku hakkas siuke tuul puhuma, et hoia mütsi. Asjad lendasid, suu ja silmad olid liiva täis. Kaupmehed tõttasid oma asju pakkima. Ja siis hakkas ka sadama. Kallas ikka nagu oavarrest. Välk sähvis nii, et vahepeal oli valgem kui päeval, müristas nagu põrgu eeskojas. Hüppasime mingi poe katuse alla ja jäime sinna vihma möödumist ootama. Kuskil 40 minuti pärats N-u kannatus katkes ja ta ütles, et talle ei tee see vihmatilk midagi ja ta läheb ära Hiltonisse magama. Läkski. Arvan et umbes kahe minuti pärast ei olnud tal ühtegi kuiva kohta. Õnneks jäi poole tunni pärast sadu järgi ja kakerdasin ka koju. N-u leidsin eest fuajeest austerlastega sulaselges eesti keeles vestlust tõukamas. Vihm oli just kohale jõudes tal ka järgi jäänud:) Paras!
Oli juba laupäeva hommik koitnud ning tee viis jälle, nagu ikka, õlubaari. Õlu, vein, lauajalgpall. Intellektuaalne vestlus jms. Siis jälle õhtupoole jalad selga ja tipa-tapa festivalile. Siin on sild, mis sinna üle Doonau sisse viib. Festival ise muidu toimubki saarel keset Doonaud. Sziget aga on ungari keeles saar. Vot nii.
Läksin kaema ansamblit The Cribs. Mulle täitsa meeldis kohe. Eriti vahva oli avastada, et sellel pundil on kaks solisti. Lood laulavad enam-vähem pooleks. Selle loo, mis siin nüüd näiteks, laulavad lihtsalt pooleks.
Siis hulkusin niisama ringi ja klõpsutasin mõned meeleolupildid.
Vihma jälgedest: Enesetapjatest:
Maitsvast langos'est, mis on sisuliselt suur sõõrik, peale määritakse hapukoort, küüslauku ja riivjuustu.
Müüdavatest delikatessidest, mis kahjuks sel hetkel otsas olid, kuid neid on seal kõik kolm aastat müügil olnud, mis ma seal käinud olen.
Siis võtsin einet - pool grillkana ja liitrine pudel, kus on pool mineraalvett ja pool peeti. Hea värskendav:
Ülihea lambapada podises seal parempoolses mollis.
Noja siis sai mindud ühte telki (Party Arena nimeks) kus esines ka meie mail hiljuti käinud Calvin Harris. Ega ma tast suurt ei arvanud, mõtlesin, et kaen üle, et kolme lugu umbes tean. Sisse lasti pikast-pikast järjekorrast:
Ja mingi hetk lihtsalt, mitte palju peale minu sisenemist, löödi värav lukku ja palju-palju huvilisi jäi ukse taha:
Aga juba ette rutates peab ütlema, et mulle väga meeldis - siuke pauk oli telgis, et hoia mütsi :) Ja tuli välja, et kolme tuntud loo asemel oli terve seti jooksul umbes kolm lugu mida ma ei teadnud tegelikult. Lihtsalt ei osanud seostada varem. Aga telgis oli mingi 40 kraadi kuuma, higi voolas, loomulikult rahvas suitsetab seal sees. Nii et nagu kerge saun oli seal. Igatahes olin rahul, et sai see asi üle kaedud. Telgialune nägi umbes selline välja:
No ega tol õhtul muud põnevat ei juhtunudki, sest peale Calvin Harrist hakkas pealaval esinema Iron Maiden. Jälle!!! Ma vaatasin seda kolmandat korda, no ei lähe paremaks aastatega, ei lähe :) See imelik koll, vanad mehed, keskpärasest kehvem kitarrimuusika. Jeerum. Kõige hullem on see, et järgmisel aastal satun võib-olla Roskildesse, kus on tulemas 40. festival jutti. Ja esimene kinnitatud esineja on...jajah...arvasid ära - Iron Maiden :)Aga see on ikka uskumatu, et igal aastal, kui kuskil festaril nad esinevad, siis on sel päeval nagu võluväel kuskilt koobastest välja ilmunud inimesed, kes Maideni särke kannavad. Ja neid ei ole vähe. Peale seda lakkusime paar vahuveini omale sisse Pisikesega. Väga mõnus oli. Kõrval laua taga magas mingi ca 18 aastane tibuke, kel oli rämedalt paha olla. Meie naersime ta üle. Oli vahva. Alkohol on ikkagi tugevate ja tarkade jook.
Õhta tagasi hostelisse minnes läks Silvi Pisikese kotti magama. Sest selle kohvri üle visati kogu aeg nalja, kuna see oli nii suur, et sinna mahtuvat terve elu ära.
Käes oli pühapäev - viimane festivalipäev. Nii kurb ja samas nii pidulik. Hommikune õlubaar. No ja muu rutiin. Silvil oli ülimalt kehv olla. Laksas hommikusöögi kõrvale ühes puhvetis viis Bloody Mary't ära - aga see ka ei aidanud. Võib ette öelda, et ta kakerdas küll korraks alasse sel õhtul, kuid peale tundi aega suundus magama. Raugeb ka kõige suuremate ramm.
Me läksime N-uga esimesena allasse sisse tol päeval. Vaatasin neljandat korda Danko Jones'i ära - ja ikka on mu meelest mõnus lihtne ja jalga tatsuma panev asi. Ainuke asi mis häirib, on see, et tüübi sõnavõtud lugude vahel ei muutu kohe üldse :) A eks see kipub vist kõigil niimoodi olema. Peale seda esines sama linna punt Billy Talent. Kõlas halvasti ja väga palju ei viitsinud sellele oma aega raisata. Jõlkusime ringi, sõime-jõime. Kuna oli teada, et pean järgmisel hommikul ülivara rooli kargama, siis piirdusin vaid õlledega sel päeval. N ostis ühest kohast vett!!! Müüjanna küsis veel, üle, silmad suured kui tõllarattad - vett??? N-uga oli muidugi see vahva lugu, et nigi toobi veini sisse lajatas, nii olid silmad pahupidi :) Ja veerand tunni möödudes jälle täiesti kontaktne. Müstika.
No ja siis olidki käes minu enim oodatud hetked. Kõigepealt Kasabian. Superluks. Väga hea sett.
Ja minu jaoks festivali nael ja pealava viimane esineja MUSE
Ja oligi kõik. Läbi jälle selleks korraks. Terve kontserdi ajal oli kananahk ihul. Rüüksin kaasa, kus oskasin.
Ning nii oligi kolm korda Sziget nähtud.Kakerdasin pikuti poole ja läksin magama.
Esmaspäeva hommikul ärkasime üsna vara. Kell 6 on vara minu jaoks. Kuna lennuki-inimesed pidid raudsele linnule jõudma, siis ajasime ka kargud alla, sest erinevalt nelja päevasest tulemisest oli vaja kahe päevaga koju tagasi jõuda. Sest kolmapäeval ootas juba tööpost. Natuke peale seitset hüppasin aga rooli ja panime ajama, Nul rippus hing paelaga kaelas. Tagasi lasime kõige otsemat teed pidi - otse läbi Slovakkia, üle mägede. Enne Ungarimaa lõppu käisime väikeses külapoes, mida olime ka eelmisel aastal külastanud ja lõime viimased forintid sirgeks. Ostsin sealt mõned peedid, mis meie rahas kõvad 12 krooni maksid. Pärast tuli välja, et ei olnudki päris petrool. Põhja Ungaris oli väikese mäeköksu kurvis mingi haagisega veok end külili visanud. Terve tee oli seda täis. Õnneks mahtusime kõrvalt mööda. No Slovakkia saabus üsna ruttu. Kõige kõrgemas tipus, mida tee läbis, tegime söömapeatuse. Tegu on mingi suusakuurortiga, mida oleme läbinud juba neli korda nüüd mööda teed. Peatus oli seekord esmakordne. Asub ca 1000m kõrgusel ja nimeks on Donovaly.
Koht on kena iseenesest ja minu kala oli rohkem kui maitsev:)
N ajas mingit suppi sisse, higistas ja ähkis. Aga näitas tervenemise märke. Siis jälle sanga ja kütsin Slovakkia ka ühe hooga läbi, ega teda palju pole. Poolas valisime kiirema ja ka tasulise tee ja kulgesime üsna kenasti, kui äkki kiskus pimedaks keset päeva. Noh midagi sellist, paremat pilti pole kahjuks.
Ja siis kurat kus hakkas järsku tuul. Seal oli 130 km/h sõita lubatud ja mingi võsatuka vahelt välja tulles nagu oleks külje pealt buss sisse sõitnud. Hullult kõigutas autot. Ütleme nii, et üle 90 ei kannatanud sõitagi. Ja siis hakka sadama - kallas nagu ämbriga ja kiirteel oli maksimaalne liikumise kiirus 70 km/h vaid :) Oh elukest. Siis tuli mul väss ka pääle ja kupatasin Filipi rooli. Sadu jätkus. Sõitsime läbi varssavi kuskil kell 22 paiku vist õhtul ja liikusime edasi kodu poole. Torm ja maru olid endiselt tugevad, oksarisu teel, nähtavus kehv. Siis keset mingit pärapõrgut selgus, et oleks tankida vaja. Lähim tankla 30 km kaugusel ja tuli juba vilkunud:) Ütleme nii, et ärevad hetked. Oleks seal teel seisma pidanud jääma, oleks pan-id tagant selga ka kütnud hooga. Õnneks läks kõik hästi ja saime ka auto tangitud. Samuti mulle õlut. Hea oli - maitses. Lasime kuskil kella üheni edasi, siis leidsime ühe bensuka, kus pakuti ka öömaja. Keegi loomulikult sõnagi ei rääkinud peale poola keele midagi muud. Aga noh, saime hakkama. Öömaja oli selline.
Kogu selle toreduse eest võeti kolme peale 120 zlotti, mis teeb ca 156 kr inimese kohta öö eest. Ei saa kurta, et kallis oleks. Hea küül, telekat ja raadiot ei olnud, kuid WC ja dušš olid jällegi korralikud. Pluss puhtad linad.
Hommikul kinnitasime all puhvetis keha munapudru ja muu väärt kraamiga ja kuskil üheks paiku hakkasime maad kodu poole mõõtma. Poolast saime sekeldusteta läbi. N oli taastunud ja oli sangas nagu raudnael. Filipp valmistus oma katseks ja enam ei mäletagi, kas põhja Leedus või lõuna Lätis asus oma kohust täitma. Pigem selles esimeses, sest natuke enne Eesti piiri hüppasin mina ka rooli. Aga see oli kindlasti juba peale Riiat. Ning taaskord mängis loodus meile vahva finger-pussy. Hakkas siukest rahet tulema, et kõik autod jäid põhimõtteliselt teel seisma ja keerasid kõrvalteedele puude alla. Selline tunne oli, et taob autol plekid kõik mõlki. Raheterad olid liialdamata väiksemate kirsside suurused.
Ja siis olimegi kodukamaral. Ikla piiripunkti kantiinis väike peatus. N ja Filipp võtsid kodumaist õlut ja retk võis jätkuda. Kell 22 olime kodus ja sellega meie seiklusrikas merereis lõppeski. Üldiselt on nii, et järgmisel aastal enam Ungarisse ei lähe festivalile. Kolmest korrast küll. Kaalumisel on taaskord Roskilde (40 juubel), Poolas Heineken Opener (10 juubel) ja mingi altervatiivina ka Tšehhis Rock for People. Järgmise korrani!
Krt oleks ma teadnud, et see blogija elu nii raske on, ma poleks alustanudki :) Nüüd on hulk vett jälle voolanud kuhugi ja pole ridagi kirja saanud. Aga ma veel teile kirjutan. Plaan on ikka festivalikäigust pikemalt pajatada. Piltidega ja puha. Ole tüüne, ainus lugeja :D
Puhkus on imeline aeg. Ärkad hommikul üles, lased törtsu peeru, röhitsed, pesed hambad, haukad midagi ja hakkad õlut jooma. Ma olen liialdamata viimase pooleteise nädala jooksul 5-8 õlut päevas naha vahele kallanud, peeti 200-500 gr sinna peale võtnud ja natuke naturaalset peent frantslaste siidrit ka. Grill lihad ja vorstid nagunii. 100gr olen seeläbi juurde ka võtnud. Kohutav, kas pole. Aga see kuradima päevitamine on ränkraske töö. Oled 20 minutit röötsakil päikese käes ja raisk - higi voolab igasugustest kohtadest kosena. Stange on pidevalt märg. Kuna see lõplikult ära tüütas, siis tulin täna linna tagasi. Et saaks ikka puhata ka. Homme näiteks plaan ennelõunal kinno minna. Linnas kulub õlut kah vähem, täna alles kolmas libiseb. Päeval olin asjalik. Hea uuudis on see, et Sziget festival algab 15 päeva pärast! Järgmisel pühabal paneme rattad veerema ja kütame Budapesti suunas minema, igatahes. Oh seda rokki ja rolli. Odav söök ja jook, poolpaljad naesed. Lill ma ütlen, elu on lill.
Läbi siis jälle selleks korraks. Äge futboliidiatakk sai läbi põetud. Tüsistuste vältimiseks peab vist homme minema Levadia mängu Ungari klubiga kaema. Finaali käisin vaatamas sellises kohas: jalgpalliareen.
Päris mõnus õhkkond oli, maast laeni rahvast täis. Ja palav :) Ekraan oli suur, õlu oli külm, nii et ei saa millegi üle kurta ka.
Võitja otsustas muidugi Paul juba ette ära.
Nädalavahetus oli muidu ka üsna meeleolukas. Reede õhta sai Jurjevisse põrutatud peale tööd. Ühe tuttava juurde külla. Lauba tegin joostes Pühajärvele tiiru peale ning sealt kihutasin otse suvepäevadele, kus kolleegidega mõnusasti kõhu õlut täis võtsime (nii et ei loksuks) ja ühe ilmatuma hea bändi kontserti nautisime.
Suvi on ilus. Hetkel on +31 väljas :D
Lõpuks ometi kukkus see vastik Saksamaa välja! :) Mäng oli võitluslik ,kuid see-eest väravatevaene. Finaalis siis ei oskagi kummagi poolt olla. Mõlemad on täitsa sümpaatsed satsid. Ühes riigis on hea tolerantne ühiskond ning teises maitsvad tapas'ed :)
Ja Uruguai tuleb loomulikult kolmandaks.
Reede õhtal tõmbasin töölt veits varem minema, et kenasti kella viieks Hella Hunti jõuda. Plaan oli seal nimelt ära kaeda Hollandi-Brasiilia mäng. Oh seda tulevärki! Head lõpuks siiski võitsid ja kohvipoisid pakkisid oma kaka kokku ja pidid lahkuma. Noh kuna õhtu oli veel noor, siis tegime veel mõned õlled, sest oli plaan tekkinud ka teine mäng ära kaeda, sedakorda siis Hundi väliterrassil. Istusime, seltksond suurenes, tuju oli ülev. Õlut mahtus kõhtu hästi. Üks tuttava-tuttav üritas vahepeal mingi tumemusta ilge ürdilikööriga ka meid mürgitada, kuid õnneks ta üle ühe pitsi seda ei pakkunud. Noh ma nimelt pitsi ei sülita ja kingitud hobuse kurku ei uuri. Siis juhtus ka üks kole vahejuhtum, kus ostsin kaks toopi Sillamäe Müncheni Vaskset. Lähen lauda, ila juba tilgub, säde silmanurkades. Istun maha, tõstan klaasi suule ja võtan 5-6 suurt korralikku sõõmu. Krt õlu oli hapuks läinud :( No sain need sekeldusteta ära vahetada mingi muu rüüpe vastu, kuid mõru mekk jäi ikka meeltesse, sest see on tegelikult väga hea õlu. Paraku seda juuakse nii vähe, et puhvetites kipub ta halvaks minema, kui paar päeva vaat avatuna on. Teine mäng oli ka igavene traagika. Seekord siis Ghana ei võitnud eriti. Üldiselt leidsime end mingi aeg jälle toiduplatsilt ja kell 3 öösel olin sipsti korralikult kodus.
Hommikul polnd eriti kehvagi olla. Kutsuti külla. Ostsin kasti õlut ja natuke grillribisid. Palju ei tarbinud. Mingi 5-6 õlut ja kaesin esimese mängu ka külade juures ära. Vastik Saksamaa võitis. Ääretult ebameeldiv. Vaadake mis need fritsud vana hea Inglismaaga tegid. Siis kimasime linna tagasi. Naene roolis. Põrutasin õkva Lost Cintinendi nimelisse kõrtsu, kus sõbrad juba ees ootasivad. Lasime õlut. Hispaania suutis läbi ussi-sellesamusegi edasi saada. Jõime veel õlut. Peale mängu loomulikult tekkis ühel sõbral porknakasvatajal "kiiduväärt" idee, et vaja natuke viint kah mekutada. Mõeldud tehtud. Lasime kohe igaks petteks igaüks 5X40 cl-i ära. Noh et mõjuks ka ikka. Mõjus. Pühapäeva hommikul oli surm suu juures. Vaakusin hinge. Isegi nii kehv oli, et esimese arvestatava söögi sain sisse võtta õdangu kell üheksa. Siis olin juba tunnikese saunas end ravitsenud. Jooksma pidin ka pühaba minema, a läksin ma jee. Oleks otsad andnud sinna rajale. Nagu ikka oli esimene mõte pühaba, et enam ei peaks nii palju võtma teinekord. Kojutulek jäi jälle üsna häguseks. A ma tean, see loll mõte läheb kiiresti üle. Järgmise korrani!
Liigun pea igapäevaselt hommikuti läbi sellise vahva liiklussõlme nagu Tartu mnt ja seda Keskturu kandis. Seal on huvitavaid inimesi. Enamasti on nad sellised 65-75 aastased, muust rahvusest, kindlasti ekskommarid ja praeguste VSJOO NAAŠŠE-laste vanaemad-vanaisad. Ei möödu ausalt päevagi, kui neist keegi uulitsale ei tormaks. Seda loomulikult hoolimata sellest, mis värvi tuli parajasti fooris põleb. Kui ikka vanamutil või vanamehel on kiire tung rõõnokile minna sibulaid ja tilli ostma, siis teda ei koti punased tuled ja autod teel. Nahuj! Eest ära, mina tulen. Ei noh minu pärast jäägu nad auto alla, mul savi. Aga lihtsalt nad ohustavad teisi ka, need suitsiiditerroristid. Mõni auto sõidab posti otsa, või keegi pidurdab äkki ja tagumine on seljas kohe oma saaniga. Mõni äkitse peab koguni paremaks ähmis peaga keerata auto kõnniteele ja seal selgema silmanägemisega indiviidi alla ajada. Sellest oleks küll kahju. Kõige parema elamuse saamiseks aga soovitan teil laupäevase tipptunni ajal, ehk siis kuskil kella 10-12 vahel sõita autoga sinna eelpoolmainitud turule ja teha seda kindlasti nii, et Lastekodu tänavat ka sõita tuleks turuväravate juures:) Head katsetamist.
No ei ole võimalik!? Eile oli kaks mängu ja mõlemas oskas kohtunik sõna otses mõttes mängu täis roojata. Trmaivõi! Käigu ikka silmaarsti juurest enne läbi või ostku lihtsalt kangemad prillid või pikksilm või kasvõi porgand. Midagigi! Olen nüüd kõigi kätega seda meelt, et videokordused on lihtsalt hädavajalikud. MItte iga jama peale, kuid sellised kaheldavad väravad ja suluseisud, millest värav tuli, tuleks küll üle vaadata. Õnneks olen ma aastatepikkune Eesti koondise suur poolehoidja, seega pole ka inglaste kaotus mulle midagi uut ja elu läheb edasi :) Eks mängu olegi ju lihtsam vaadata, kui pinget peal pole, et kas nüüd jälle mingi jama juhtub. Edasi on pöial pihus eelkõige Hollandi ja Hispaania poolt. No ja Urugai kah.
Ja sääsed kasvavad umbes sama suureks kui tihased. Tülgastavad olendid ikka. Imevad pinisejad. Võidupüha ja Jaanipäev möödusid loodukaunis kohas Lääne-Virumaal, mere kaldal. Väike lõke, grillitud surnud loomad, palju õlut. Imehea lõõgastus. Sai ka üle lõkke hüpatud, pea ees - maandumisjärgse kukerpalliga. Selg sai õnneks ainult natukene viga :) Mingi pool kolm sai tegelikult juba magama ka mindud. Hommikul oli kohe hea ja värske olla. Lähen homseks-ülehomseks võib-olla samasse kohta tagasi. Lubasivad ilusat ilma.
Lauba oli siis kooli kokkutulek. Kiired arvutusel näppudel ja varvastel näitasid, et ma olen senise elu kahega jagades kooli täpselt pool elu tagasi lõpetanud. Kuna MM ka käib veel kenasti, siis esimesed kaks mängu istusime puhvetis ja lakkusime õlut. Siis läksime ära kooli. Rahvast oli palju ja ilm oli Eesti suvele kohaselt sitt. Suur telk oli kooli taha püsti veetud, seega sai üsna kuivalt hakkama siiski. Minu klassist oli koguni 11 nägu kokku tulnud, mida polegi nii vähe. Ürituse põhiline eesmärk oli end mõnusalt koomaeelsesse seisundisse tõmmata, vanu aegu meenutada ja niisama plära ajada tuttavatega. Sain selle kõigega suurepäraselt hakkama. Pühaba hommikul maitses uni nii hästi, et kell 11:11 alles lõin silmad lahti. Ravisin end kolme õllega ja oligi aeg jälle koju tagasi sõitma hakata.
Selle kuradi MM eripäraks on seekord see, et Stevie Wonder vilistab mänge. No ei ole võimalik, et nägija inimene jätab lugemata õiged väravad ja loeb ära igasugu käsipallurite omad. Ema, anna padruneid!
Aga enne kui laupäeva hommikul joomatuurile suundusime, käisin ka jooksmas hommikul. Tegin 19km. Reied paisuvad lihastest. Lahe.
Käisin sellenimelist etendust kaemas. Ma kas olen liiga juhm nii peene kunsti jaoks või siis see oligi jura? Kui laule poleks olnud, siis ma oleks igavuse ja häbi kätte surnud. Totaalne jaburdamine. Positiivne on see, et kogu see tsirkus kestis alla tunni aja. See-eest võeti selle vahtimise eest neli sotti per lõust. Imeline! Põhimõtteliselt ei toimunud peale laulmise mitte midagi. Aga mulle oleks kuusteist korda enam meeldinud, kui need laulud oleks ette lauldud kenasti laval, lauljail mustad ülikonnad seljas, mitte kuskil vanas töökojas, suitsu sees, jahedas ja äärmiselt ebamugavatel istmetel. Ma tõesti ei tea, kes selle "geniaalse" lahenduse välja mõtles, kuid see kõik oli kuidagi piinlikult labane, pealetükkiv ja hale. Õlised tunked, töötegemise imiteerimine, jalaga tagumikku naljad. Nojah. Nüüd siis olin kriitiline.
Ujee! Ma jooksin lauba ümber Harku järve. Tahtsin saada alla 30 minuti, aga kuna tekkis seisakuid, siis sain alla 31 hoopis. Abiks ikka kehval ajal. No ja pühaba tõmbasin siis lõdvestuseks ühe 15km otsa ka peale. Noh et ikka reied tugevamaks läheksid või nii. Üldiselt on nüüd plaanis iga nädalaga 40-50 km maha silgata. Nii sügiseni välja. Ja siis maratonirajal langeda.
"Jeesus Maria!", karjatas eit.
No arvad küll, et oled kõike juba Inglismaa väravavahtide juures näinud, kuid ei - ikka on neil midagi varuks. Ainukese positiivse asjana võib lisada, et ega Alžeeria vaht ka eriti palju kehvema kalaga hakkama ei saanud. Kui nii edasi läheb, siis finaali neil jällegi asja pole. Kaua võib, ah? Nagu mingi masohhist - alati olen nõrgemate poolt.
Saksamaa jättis eile äärmiselt ebameeldiva ja tugeva mulje. Loodetavasti komistavad nüüd Serbia või Ghana otsa:)
Lauba sai neegripoisi sünnipäeval käidud. Muu meeleoluka tegevuse hulgas sai mekitud paljusid Belgia "õllesid". Enamjaolt olid need muidugi mingid kirsi- või vaarikamaitselised joogid, mil päris õllega küll midagi ühist pole. A noh, pähe nad hakkasid ikka. Nagu hea müts või nii.
Üle pika aja sai laupäeval end natuke tuulutatud. Algatuseks käisin staadionil, kus Flora pidi Tulevikku lõdvalt võitma. Tosi jee ta võitis. Hoopis said kaotusseisust hädise 1-1 viigi. Publikut oli kõva 150 inimest. Spordialade kuningas ikkagi noh ja liigatabeli liider. Masendav! Õllega ei lubatud tribüünile ka. Idikad. Mis ma kallan selle seal pähe kellelegi või joon ära??? Ahjaa. Ostsin ka ühe paki Beef-Jerkyt. Krõbistasin paar tükki ära, kui avastasin, et hiire-poiss on paki katki krõbistanud. Selle eest loositi mulle uus pakk välja. Ikkagi võidus omadega vähemalt :) Ilm oli päikeseline, kuid räigelt jahe. Statal oli hea, kuid pärast uulitsal hakkasivad näpud küll automaatselt külmetama. Sammud seadsin vanalinna poole, kus sõber E-ga oli väike trehvunks kokku lepitud. Kuna tee viis Valli baarist mööda, siis leppisime sinna esialgse kohtumise. Elu juba kees, kuigi kell oli alles seitse läbi natukene. Urmas tegeles parajasti ühe siga-lakku-täis kunde väljaviskamisega, kes küll vastupanu osutas ning kelle jaoks ka turvad välja nuputati letialuse nupuga. Püsielukas Korsten oli seal ilmselt viimased 48 tundi olnud, kui näkku vaadata. Aga kuna oli liiga vara ja lõõtsmoonikut ka polnud, siis otsustasime edasi liikuda Raekoja platsile. Nimelt seal pääseb ühe maja teisele korrusele, kus õlu maksab 12-15 krooni. Siis on hea akna peal istuda ja kaeda turiste, kes joovad 75-85 kroonist õlut. Sellega lõbustasime end oma tunnike või nii. Siis läks päike ära, panime aknad kinni ja vaatasime JuuTuubist mõned vahvad videod üle, nagu näiteks selle:
Kuna kere läks heledaks, siis seadsime sammud Karja Keldrisse, kus tellisime kuulsa Oktoberfest prae, mis on teadupärast korralik seakoot, hapukapsad ja ahjukardulad. Kõrvale nisuõlut. Krt küll oli hää! Maadlesin, mis ma maadlesin, kuid ega ma sellest praest ikka päriselt jagu ka ei saanud. Selleks korraks tegelikult aitas ka ja ühe paiku jalutasime kenasti läbi linna koju. Viie paiku hommikul panin suures toas teleka kinni, võtsin end riidest lahti ja kobisin diivanilt magamistuppa voodisse.
