Potentsiaalne ohver.

Rüüpan mina reedel rahulikult Valli baaris viina ja röögin lõõtsmoonikuga igihaljaid viise kaasa, kui äkki käib siuke kärgatus ja kõmakas, et seinad värisevad ning pillimees kukub pea et perseli põrandale.
Aga algas kõik hoopis kenamini. Iff ja Silvi ootasid Troikas ning pidasid mind möödund juubeli puhul väärikalt meeles, kinkides mulle kena A2 formaadis pildi! Pilt on tehtud eelmisel suvel Ungarimaa laululaagris ja ma olen selle peal koos ühe prantslannaga. Miskipärast kutsuvad teised teda neegeriks. No ja pildi allanurka oli kenal rohelisel taustal kirjutatud United colors of Benetton...
Kõht head külma viina täis liikusime siis Valli juurde. Elu kees ja kõik oli kena. Ja järsku siis selline pauk. Selgus et keegi koomik oli akna taha prügikasti mingi kuradima ilutulestiku raketi visanud ja see pani siukse kõmaka, et kast olevat kah veitsa katki läinud. Baaril olevat mingid turvaklaasid akendel ja seetõttu midagi katki ei läinud. Ma ise arvan, et tavaline klaas oleks sutsti kildudeks läinud.
Igatahes lõõtsmoonikul käed veel veerand tundi värisesid, enne kui ta sai uuesti pillile hoo sisse tõmmata. Kuradi värdjad raisk!
Aeg muidugi läks omasoodu edasi ja peagi hakati sulgema. Seetõttu oli vaja seada sammud Rockstarsi. Seal hakkas juba pimedaks minema, ajasin paari tüdrukuga juttu, kes olid eelpoolmainitud kingitusest liigutatud. No ja lõpuks keegi töötaja koputas õlale ja ütles, et ega püsti ka väga ei ole lubatud magada. Mis seal siis ikka. Läksin koju. Läbi tuisu.
Hommikul ärgates oli selline tunne, et olen selle kuradima pildi vist ära kaotanud. Aga siis suure pingutuse peale meenus öö ja kodutee. Tugev tuul, mis rebis kilekoti taiese ümbert ära ja võitlus, et seda pilti mitte purjena kasutada, vaid tuulele alla suruda. Koridoris oli alles siiski!:)

Green Christmas elab jälle!

Eelmisel laubal sai kannel ja Tiugu (Norton ja Ants) kaasa haaratud ning Rockverre köetud. Peale paariaastast pausi pandi festivalile Green Christmas juhtmed külge ja hakati parameedikute poolt elustamiskatseid tegema. Algus ei tundunud soodne. Palju oli virinat, et ainult kohalikud pundid ja muu sellina kärsa kärbumise ja külmunud maa jutt. Tegelikkus aga osutus oluliselt paremaks, sest üritus müüdi välja! Tõele au andes oli pääsmeid vaid 500, kuid iseenesest saavutus seegi.
Ja ma ütlen - tasus käia! Ma polnud mitut punti kunagi kuulnudki, nägemisest rääkimata. Ja kuigi ajakava oli tihe, siis õnnestus kõiki bände näha-kuulda. Keda rohkem, keda vähem, kuid igast ühest midagi.

Alustas natuke peale kuut juba HORRICANE. Minu jaoks natukene liiga käre laulustiil, aga muidu hea. Esimest ja seni ainumat korda olin neid näinud viimasel sama nimega toimunud üritusel.
Järgmisena AIRHEADS - Ants ütles kohe, et kõlab nagu Blink 182 (vms). Eks ta siuke kolledži-pungi laadne asi oligi. Mitte halb, aga ei midagi mulle.
ROHELINE SAMET - mingi tüdruk laulis mõne pilli saatel. Kaks lugu ja piisas aru saamaks, et rohkem pole mõtet enda aega kulutada.
NEVESIS'ega oli esmakohtumine selle suve Rabarockil. Positiivne elamus ka seekord, väga hea asi. Laulja lubas pärast kontserti asju arutades, et lähevad jaanuaris stuudiosse ja plaati on oodata aprillis-mais! Ootan huviga.
BETAERTH on Rakvere kohalik punt, ei oska midagi head-halba kosta, said hakkama aga pole minu stiil. Samas neil oli palju gruupisid kaasas, kes publikut bändi kleepsudega kenasti üle kleepisid. Igati tänuväärt turunduskanal.
PAHA POLLY tuntuim laul on ilmselt see, kus mina olen Tartu ja sina Tallinn. Niimoodi õlle kõrvale kuulata täitsa kannatab. Ei ole hullu.
DRAMAMAMA on hiljutine tuttav, sest soojendasid Rival Sons'i (hea kraam!) Rock Cafes mõni aeg tagasi. Mõlemal korral meeldis väga. Tüübid oskavad väga hästi pille mängida ja esineda. Soovitan kõigil nad üle vaadata, kui võimalus on.
NUMBER Ö - räpp-punk? Nende hitt "mis eile juhtus?" on raadioski kajastust leidnud. Üldiselt jätab külmaks.
SHIRUBI IKAZUCHI soojendas Hurts'i. Mulle ei meeldi. Aga ma ei ütle kellegi kohta, et halb oleks. Lihtsalt teine teetass. Või vale õlu vms.
Ühena peaesinejast reklaamitud EWERT AND THE TWO DRAGONS ei paku mulle ka midagi. Ma võin neid kuulata, aga ei võta põlve võnkuma. Samas paljudele meeldib.
REVOLVER - meeldiv üllatus. Hoogne ja rütmikas. Aplaus.
Peo lõpetas KOSMIKUD, kelle sett kestis umbes kolmeni. Ainult kiitus taas.

Toimus kogu värgendus Rakvere teatri ruumes. Kolmel laval - rahvamajas, väikeses saalis ja teatri kohvikus (võis ka natsa viltu minna mõni nimi). Täitsa muhe oli kahe maja ja kolme lava vahel pidevalt vantsida, et kõigest osa saada. Ainukesed puhkehetked kõrvadele olid WC külastused:) Õlu maksis 2€, inimesi oli täpselt parasjagu sellel minifestaril ja järjekorrad ei tekitanud kusagil pingeid, sest neid peale kohviku kuskil mujal polnudki õieti.

9 tundi rokki ja rolli jutti!!! Suur kummardus (maani) korraldajaile ja kui järgmisel korral asi toimub, olen kindlasti kohal.

"Karske reede"

Oli tihe nädalavahetus!

Reede õdangu kogunesid Ihv ja Filipp ja Norton mu juurde ning hakkasime krunti laduma. Ladusime-ladusime ja siis oli aeg seada sammud takso peale, mis meid von Krahli nimelisse pessa viis. Erinevalt tavapärasest, jõudsime kohale suisa pool tundi enne seti algust. Seega oli veel aega atra seada ja juua ääretult halba õlut, mis väidetavalt oli saku originaal ja tuli vaadist ja maitses väga halvasti. Võeh. Siiamaani ei taha meenutada. Aga siis läks kontserttegevus lahti ja tuju muutus kohe ultraks. Esimesena astus üles ammune lemmik Agent M ja seda uue preilnaga mikri taga. Tüdrukus on potentsiaali, kuigi esimene live, uuena pundi eesotsas, jäi pisut krobeliseks. Suurim põhjus ilmselt vähene esinemiskogemus ja väike kartus, mis hinge kriipis. Ära karda - ei olnud halb! :) Üllatusena tuli see, et väga palju tehti tuttuusi lugusid. Hea, et ei ole jäädud vaid vana kraami kaverdama.
Ja siis Kosmikud. Hea nagu alati, puhas kuld. Vana on fantastiline kitarrist. Väga meelis.
Kuna kell ei olnud kaugel, siis sättisime sammud Depeche Mode baari, kus keegi meist polnud varem käinud. Istusime, kuulasime head muusikat (seal halba ei lastagi. üldse!), vestlesime päevapoliitilistel teemadel ja larpisime alkoholi sisaldavaid kergemaid jooke. Peale mõningast aja kulgu suundusime Kuku klubisse, kus rahvast oli oluliselt rohkem kui inimesi, kuid see-eest maitses külm saku hele imehästi. Viie paiku hakkasin väsima ja läksin koju pikutama, sest järgmine öö tahtis ka natuke oma osa juba ette saada.

Lauba oli siis järjekordne istung Rock Cafe's. Üles astusid ühiskonnakriitiline punk-punt Kurjam ja Metsatöll, kes esitles oma uut plaati. Nii imelik, kui see ka ei olnud, siis sai jälle kohale jõutud pool tundi varem. Tea kas see hakkab juba harjumuseks saama? Kurjam oli sitaks hea, ajasid korra loo sassi, nagu peab ja kõik sujus. Meeldis, raisk!
Metsatöll on minu jaoks liiga steriilseks muutunud - kõik on puhas ja viimse detailini paigas. Tabasin end ketserlikult mõttelt, et kui Markuse asemele Lauri laulma panna, siis oleks see punt vokaalselt vähemalt poole parem. Kuna väss oli peal, siis viimase loo ajal kaapisime palitute järele ja otse koju. Kolmest. Vara õhtale.

Soome,Soome - perkele Soome ma tahan sinna saada

Viimasest seitsmest päevast sai viis oldud üle lahe. Oli ütlemata lahe!
Reede omuku tõmbasime juba 6:45 (haige värk!!!) sadamasse ja koperdasime laevale. Selline varajane ärkamine on minu jaoks sama mõnus kui jalaga munadesse. Tõeliselt vastik. Aga merereis läks rahulikult puhvetis istudes ja hommikusööki manustades. Edasi bussi peale ja lääne poole ajama - kalavetele. Koht ise asus ca 175 km Helsingist. Bussis tõmbasime rummid ja koolad mängima. Noh et poleks raske reisida. Vahepeal pidime ka väikese merereisi tegema, siis veel bussi ja siis veel üks merereis. Kohal! Siis kõht täis, riided selga ja igatahes - merele! Spinningud kaasa ja kala jahtima. Läksime kahe paadiga, üks kohalik maja/saarevaht ja teises niisama viis joodikut. Alul olime koos teistega, ent siis tüütas ära ja rebisime omaette saarte vahele minema. Ja oh imet, kohe saime ka esimese haugi kätte. Ei midagi erilist, aga selline kilo-poolteist. Vahepeal võtsime viina. Ja õlut. Oli meeleolukas. Ühel ülesõidul järsku kakkus paadil hoo maha. Mingi kuradi madalik/kivi jäi alla. Juhtub. Kruvi oli natuke kõver ühe laba pealt. Sama tegevus jätkus paar tundi, siis hakkasime tagasi minema, saarele, kus ootasid öömaja ja saunad.  Saime veel paar ahvenat ka. Lasime kena hooga ja siis järsku lendas üks tüüp selili paadi põhja. Olime kogemata madalikule kütnud. Kruvi nägi sama hea välja, nagu poksija nägu pärast kaotatud matši. Oijahh. Tuju läks natuke maha, kuid see-eest jätkasime olematus tempos kaini. Elus. Lõpuks tuli välja, et kindlustus maksab. Oleks kurat seda teadnud, oleks paadi ribadeks sõitnud:) Tegelt muidugi ei oleks, aga mure hajus. Õhtasöök sisse ja põhitegevuse juurde. Alkohol, saun, loba. Kuna kaks naest käisid saunas, siis meie sinna jõudes oli see juba täiesti maha jahtunud. Tegime tule alla. Suitsusaun. Otsisime, mis me otsisime, aga kriskasid ei leidnud. Need mis silma jäid olid kõik avali, aga saun ei tõmba noh. Lõpuks jooksime küünlaga ümber ahju ja avastasime, et korsnta sisse käib selline litri-kujuline seib väikese hingega. Poole tunni pärast sai sauna minna juba:) Kapp oli õlut täis (100 pudelit) ja nii see jutuvada seal veeres. Järgmisel hommikul ei viitsind enam keegi merele minna, lakkusime niisama õlut, käisime saarel jalutamas ja seeni piilumas ja siis lõunast päälinna poole tagasi. Konn mängima muidugi bussis. Et poleks ebamugav sõita. Kohale jõudes hotelli nimed kirja ja puhvetisse kaljale. Aga kaua ei saanud istu, sest ees ootas Soome MV jäähokis. Uskumatu lugu, aga pealt vaatas 92XX inimest. Hartwall Areena oli üle 50% täis. Ja ei saa salata, oli muljetavaldav. Igatahes. Peale hokit läksime prassima. Istusime hotelli all ja siis läksime linna pääle kah. Õgisime mingis Hiina resturaanis ja siis öökluppi. Ahjaa. Viimasel ajal väidetakse, et Eesti hinnad on samasugused kui Soomes. Ma jälle väidan, et need inimesed pole Soomes käinudki. Ja et Soome naised on koledad! No ei ole raisk. Ööklubis kanna ikka hoolt, et naaskel nina püsti ei ajaks, eksole. Kohalikud kaunitarid eelkõige, aga ka asiaadid ja mõned mudakoonlased. Huhh!
Pühaba õnneks sai koju tagasi, kuid ega see polnud veel kõik, sest kolmapäeva hommikul pidi tagasi minema. Ja sedakorda veel kaugemale põhja. Laev jälle 7:30 (appi!), siis taksoga raudteejaama, rongiga Lahtisse ja sealt autoga Jyväskyllä messile. Olgem ausad, käisin seal linnas nüüd teist korda. Esmakordselt 21 aastat tagasi. Ja ma ei mäletanud mitte kui midagi :) No mis sa teed. Aga hindadest kah - poolik õllepurk maksab sealmaal häbitundetult ca 2,5 € per tölkki - poes. Ebareaalne. Puhvetis 5-7 juuri. Päeval vaatasime messi, õdangu jälle restoran. Torero nimeks. Lammas oli hea, kuid mitte niutsuma ajav. Peet joodav ja pähe hakkav, kuid ikkagi maandusime õllekas lõpuks. Ning peale seda, kui kõik kohaliku rassi esindajad olid magama läinud, leidsid Eestimaa pojad jõudu, et minna hotelli alla diskoteeki, kus noored tudengid mässasid. Jälle oli vahva. Tüdrukud, viin ja vali muusika. Muide Soomes olevat mingi seadus kohe, mis ei luba kangemat koksi baaris segada kui 4cl + mahl. Seega me ostsime kogu aeg sellise morsi ja ühe pitsi teravat kõrvale. Siis koksi pealt lonks ära ja terav juurde. Siis sai normaalse tugevusega rüüpe. Neljast magama, enne MäkToonaldi juurest veel läbi muidugi. 9:00 äratus, mess ja sama teed pidi tagasi. Raske oli. Aga tore:)

Eeeeestiiii! Maaaaiiillmaameeeisteeerrr!!!!

Joppantoonijo!!!

Eile läksin paari sõbraga õlut võtma ja futboliiti põdema. Ja kas sa tead mis juhtus? Teist korda jutti võitis Eesti põhja-hiiri! Hvaking anbeliivebäl! Ja ära sa ütle, et selline asi ei aja rüüpama. Esimesel poolajal võtsime kurvastuseks ja teisel ka, kuni mäng muutus. Seis siis. Ja viin oli kohe nii magus kui allikavesi. Ai kui hea. Ma pole siukest melu veel puhvetis näinudki. Ja enne mängu seisti püsti, lauldi hümni. Vägev! Pärast kaapisime kohe hooga Vallikasse. Seal oli nii hea nagu alati. Aga kuna ikkagi oli pidupäev, siis läksime Kuku klubisse tantsima ka. DJ keerutas igihaljaid viise.Esimeseks soovilooks võtsime Boney M-i Belfasti! Tundus asjakohane sel ööl. Kukus mulle muidu meeldib. Välja arvatud see rülge fakt, et pileti eest raha küsitakse. Mingi hetk aga sai mõõt täis ja taarusin kodu poole. Kuna toiduplatsil oli sama palju rahvast kui keskerakonna tööbörsil, siis pidin mööda Kentmanni uulitsat kebabi-putkani matkama, et süvva saada. Natsa tilkus sousti kuuereväärile ja teksadele ka. No mis sa kostad või kus sa pistad. Aga muidu üldises plaanis tuleb rahul olla. Nüü teisiba statale ja hoiame aga pöialt serblaste vastu. Igatahes!

Maailma parim laul täna!

Tahtsin seda lihtsalt oma kahe-kolme lugejaga jagada. See on selle suve parim saadud kontserdielamus üldse.

Varsti algab suvi!

Noh mõnel võib-olla juba on, aga minul alles algab. Puhkus! Ja FESTIVAL!!!
Kaks kuradima päeva peab veel orjama ja siis saab juhtme kaheks ja pooleks nädalaks seinast välja tirida. Viis neist kavatsen lihtsalt molutada Peipsi ääres saunatades ja pikutades.
Aga suve suursündmus on kahtlemata Sziget Festival. Ootan juba üsna kannatamatult.
Ma olen valmis - piletid on ostetud, lennuk peaks lendama ja Hilton ka bronnitud. Isegi kava tegin enese jaoks valmis. Suure ja pika. Kuna ma eriti suur melomaan pole ning ka meinstriim meeldib küllaltki hästi, siis lajatan kava siia välja kah. Kirtsutatagu nina, kui huvi on:)
Flogging Molly
Rise Against
Soerii & Poolek
Empire of The Sun
Interpol
The Bloody Beetroots Death Crew 77 
Motörhead
Pulp
Suicidal Tendencies
Hurts
Ben L’oncle Soul
Francis International Airport
La Roux
Ismo Alanko & Teho
Helloween 
Kasabian
Crystal Castles
Judas Priest
The Chemical Brothers
2manydjs
Bomb The Bass
Skunk Anansie 
The Haunted 
Trentemoller 
Peter Bjorn & John
Deftones
The Prodigy 
Turbostaat 
The Sorrow
Hadouken! 
Superbutt
Ektomorf
Kaiser Chiefs
Triggerfinger
For a Minor Reflection
Gogol Bordello
The National
Manic Street Preachers
Marina & The Diamonds 
Go Back To The Zoo
White Lies 


Oijah!!! on vast pikk nimekiri. Kahjuks siin on juba 3-4 punti peaaegu samade algusaegadega, nii et kui esimene on liiga hea, et edasi liikuda, siis jääb tagumine nägemata või näeb lõppu. Aga see selleks, ma ei muretse!

Homme - RABAROCK!!!

Ferrari-inimesed.

Istun mina rahulikult Modena-nimelises Itaalia väikelinnas pizza-urkas. Päike paistab, ilm on ilus. Vein paitab kõrisoont ja teeb tuju heaks. Kuna kellaaeg on alles varajane, pool kaheksa õhtul, siis moodustavad kogu sõõgikoha külastajaskonna vaid viis inimest, sest kohalikud saabuvad hiljem sööma. Meie laudkond kahekesi, üks Eesti ema oma ca 12 aastase lapsega  teises otsas ja asiaadist naisterahvas. Ja siis siseneb noorpaar punases - Ferrari-värvi rõivad seljas, polosärgi kraed uljalt üles tõstetud. Meesterahval käes Ferrari punane vihmavari. Istuvad meie kõrvale lauda ja saavad ettekandjalt menüüd. Kohe on aga blondiinil punases mure "Ju tõunt häv menjuus in Ingliš?". Ettekandja vabandab ja ütleb, et jah, kahjuks vaid itaaliakeelsed, kuid lubab, et järgmiseks korraks on ka inglisekeelsed olemas. "It is veri tiffikült tu ooder samsing, if evrising is in Itälian!" Küsib siis mõne asja kohta täpsustusi ja kordab oma paar korda üle veel: " Ui vant samsing lait!" Suurema salatipakkumise peale, kus ka liha ja muna, arvab ta, et see on siiski liiga kange ja tahaks ikka midagi "laiti". Tellivad siis lõpuks suure sõja peale kohaliku singi meloniga ja midagi veel. Siis heliseb plondiini Ai-Fõun, mis loomulikult on pakitud punasesse Ferrari-kotikesse. "Kuule me oleme mingis kohas, istume ja võtame midagi süüa. Me olema räigelt näljased, sest pole päev otsa süüa saanud ja siin on mingi püha ja sellepärast on kõik kohad alles poole kaheksast lahti ja kuskil pole süüa saanud. Kuule ma võin sulle koordinaadid saata, kus me täpselt oleme, aga me võtame siin midagi kerget ja siis saab pärast seal hotellis normaalset sööki, kui seal see restoran lõpuks lahti tehakse, aga praegu peame küll midagi võtma, sest kõik kohad on siin kinni olnud terve päeva ja süüa pole üldse saanud."
Siis oli õnneks jupike maad vaikust ja vaid paar fraasi kriipisid kõrva: "Einoh 170 ma saan oma Ländkruiserist kah kätte, kui pikalt vajutada, aga see pole ikka see!". Siis toodi arve ja plondiin oli menüüst loomulikult kõik sendipealt kokku arvutanud ja 1,50€ oli arve suurem. Siis tuli teine ettekandja neile seletama, et neil on see kombeks ja seaduseks ja see on ka menüüs kirjas, et teenindamise tasu ja nii edasi. Pikk arutelu...
Jube raisk. Sellistel hetkedel on nii piinlik, nii et kui ettekandja oleks küsinud, kust me pärit oleme, siis ma oleks oma Eesti päritolu maha vaikinud. Päriselt kah.
Kurat kui sa ikka reisile lähed ja nii tuhm oled, et midagi ei jaga, siis loe natuke, tee eeltööd. Võta sõnastik kaasa või midagi sellist. Uuri kohalike kommete kohta. Või siis piilu arglikult ringi, observeeri, kogu teadmisi ja katsu sulanduda. Aga ei - kaagutame ja laiame.

Eestimaa 1 -2 Baskimaa

Kolmaba õhtu sai oma rasvunud keha taas statale veetud. Enne seda loomulikult end keskmisse vinesse tõmmatud ühes vahvas sööma- ja joomakohas. Eile ei olnud hea olla seetõttu. Paraku.
Ilus värav Tarmolt jällegi.


Kuigi mängutulemus ise on sitt, mis sitt. Esmaba lendan ära Itaaliasse. Siis hea seal reedel koha peal kaeda, kuidas makaronid kodus peavad oma võrgust välja võtma. Ja kaotama :)

Festivalile!!!!

Seoses asjaolude ja värkidega tuleb ka sel aastal end Budapesti vedada, kus mind ootab Sziget Festival.

Poola ahvid ei pannud suurt kedagi välja, keda vaadata ja seetõttu tuleb vaadata midagi siit:


Amy Winehouse
Ben l'Oncle Soul
Flogging Molly
Gogol Bordello
Hadouken!
Interpol
Kasabian
La Roux
Manic Street Preachers
Pulp
Rise Against
Skunk Anansie
The Chemical Brothers
The National
White Lies
Crystal Castles
Hurts
Marina and the Diamonds
Peter Bjorn and John
Suicidal Tendencies
2manydjs
Trentemøller
Deftones
Helloween 
Judas Priest
Motörhead
Overflow


No ja kindlasti midagi veel:)


Ja kõigepealt kuu aja pärast RABAROCK!!! :)

NBS Tapperis

Hea lugeja. Peab ette ja taha vabandama, aga mitte pole olnud mahti kirjutada.Kui rõvedalt aus olla, siis ega pole eriti sündmuseid ka olnud, millest pajatada. Paar muhedat jalkamängu, kus Eesti ei kaotanud ja ega muud meenugi. Üks kuradi pikk ja sündmustevaene talv on olnud. Nüüd vist hakkab looma. Veed vulisevad. Süda kutsus kontserdile. Seadsime sammud Tapperisse, olin seal esmakordselt. Nii omavahel öeldes, siis tegemist on ikka paraja urkaga. Aga pole hullu ei. No Big Silence andis üle hulga aja jälle kontserdi ja patt oleks olnud seda vaatamata jätta. Rahvast oli sellise bändi kohta väga vähe. Mine tea, kas meediakajastus oli nõrgapoolne või koht kauge, igatahes oli minu silma järgi alla 200 inimese. Aga sett ise oli vägev nagu ikka. Isegi ajusaagim oli laval. Vanema daami kohta päris kena raamiga, ei saa salata. Kae videost järgi. Kvaliteet muidugi selline nagu ta on - telefonine.

Peale konsat õnnestus läbi häda ja ussi emmi üks takso saada ja sellega maanduda ollika ette muidugi. Valli ootas. Aeg seal möödus kenasti, jutt veeres ja kali libises. Et süda läikima ei hakkaks, tegime vahepeal natuke kalvadosi kah hinge turgutamiseks. Mingi kolme paiku aga vilgutati tulesid ja saadeti meid uulitsale. Dubliner oli ka juba kinni. Õnneks Karja Kelder päästis päeva. Istusime veel natuke ja kuskil peale nelja tahtsid sealsed töötajad kah koju kotile minna. Käisime veel Toiduplatsilt läbi ja kah taksoga koju. Oli meeleolukas.

Hurts.

Käisin eile kontserdil. Kui kunagi kuid tagasi bänd aktuaalseks muutus ja esimene hitt muusikakanalites jooksma hakkas, siis meeldis. Jutt käib loomulikult loost Wonderful Life. Kontsert kuulutati välja ja sai omalegi pilet sebitud, kuna meil just liiga tihti hetkel aktuaalseid punte reeglina ei esine. Sai omale ka plaat ostetud mõne aja pärast ja natuke tekkis mure. Liiga pehme ja aeglane. Seetõttu läksin kontserdile pisut pika hambaga. Aga olgu ette ära öeldud, et üllatusin positiivselt. Hurts kõlas laval kordades paremini kui plaadi peal. Ja see juba näitab, et tegu on tasemel pundiga. Stuudios võib igasugusest sitast saia teha, kuid laval otse laulmiseks/musitseerimiseks on ikkagi oskusi ka vaja. Ja sellega saadi suurepäraselt hakkama. Laval oli kuus tüüpi, kolm süntide taga, trummid, laulja ja taustalaulja. Trummidest kõigepealt – live's annab väga palju juurde, kui ikka "elusad trummid" laval on. Ja back-ilaulja oli keegi ooperikoolitusega tüüp. Väga hea. No ja laulja on ekstraklass selles pundis – tugev hääl, suure ulatusega, puhas ja omapärane. Kuna pooled blogilugejaist on vähemalt mõelnud festivalile minna, siis seal soovitan nad üle kaeda. Laulja ise oli publikuga väga rahul.

Kalevi hall oli rahvast ¾ ulatuses paksult täis. Räägiti kuni neljast tuhandest pealtvaatajast. Soojendaja Shirubi Ikazuchi oli minu silmale/kõrvale tundmatu. Ja ei tekitanud mingisugust soovi nendega lähemalt tutvuda. Pole minu teetass. Kohe üldse mitte. Negatiivse poolena tuleb esile tõsta õllehinda - 0,33 Tuborg Green 2.50€.

Setlist ka:


(intro music)
Unspoken
Silver Lining
Wonderful Life
Happiness
Blood, tears and gold
Evelyn
Sunday
Verona
Devotion
Confide in Me
Stay
Illuminated
----------------
Better than love

Gunnar Graps elas meie tänavas.

Möödunud nädala reedel oli kindel plaan esmakordselt üle vaadata selline kergemuusikakollektiiv nagu Kurjam. Pikk planeerimine on edu alus ja seetõttu sai juba eelmisel aastal pilet ära ostetud. Nagu selgus oli puhas hinnavõit tervelt kaks eurot. Mi,s nagu kohapeal selgus, oli võrdväärne ühe pooleliitrise Lapin Kulta õllevedelikuga. Nimelt on uued hinnad Rock Cafes sellest aastast 3€ kohalike õllede eest ja 2€ soodsa Soome veldeliku eest. Valisin soodsama seekord, sest säästmine on jõukuse alus. Sest olgem ausad, mitte tulud pole reeglina väikesed vaid kulud hoopis liiga suured.
Et vaatamine põnevam oleks, siis otsustasime koos kamraadidega enne kontserti minu juures natuke sooja teha ja end kontserdiks üles kütta. Alustasime kenasti pisut enne kaheksat. Kuna kavalehel oli kirjas, et uksed avatakse kell üheksa, siis paljukäinud ja -näinud inimestena olime kõik enam kui kindlad, et enne ühtteist ei alusta seal keegi lavalise liikumisega. Rüüpasime algul natuke õlut ja siis igaks petteks veel kolm pudelit viina ka ja seadsime end aegsasti pool tundi peale kümmet liikvele. Sinna puhvetisse on minu juurest napid pool kilomeetrit ja maksimaalselt kümme minutit kui tasakesi tuiata ja suur oli meie kõigi kuue üllatus, kui kuulsime, et sees juba keegi müdistab. Veel hullemaks läks aga asi siis, kui üles saali jõudes mängis Kurjam pealkirjas mängitud lugu ning selle lõppedes öeldi, et oli tore - näeme jälle! Jeben ti bogu, jeben ti dušu, jeben ti majku!
Kurat ma olin ikka üsna löödud, mis seal salata. Tharaphitast pole ma kunagi midagi arvanud ja Metsatöllu olen jällegi nii palju näinud, et selle kontserdi rõõm jäi üsna olematuks. Mingi idioot palus veel töllu kontserdi ajal laval oma moori kätt ka. Kuradi Ameerika raisk.
Pärast ei viitsinud isegi linna peale minna ja kakerdasin kohe peale kontserdi lõppu koju magama. No tegelt Kodustest Toitudest läksin ka läbi ja tegin pooliku prae nagu ikka. Kotletid ahjukartuliga. Umba hää!
Nüüd pole muud, kui silmad lahti hoida ja Kurjami järgmisele kontserdile end seada. Seekord lähen raisk enne avamist kohale kusagile ukse taha. Päriselt ka!

Kontrabandist Kostja.

Kamoon, piipl!

Tulin eile sealt kus palju parem on - Soomest! Suviti on seal rohi rohelisem, põtradel on kolm korda suuremad sarved ja suguelundid ning talvel on lund vähemalt meeter maad. Tõsilugu, ma ei võltsi.
Aga eile juhtus siuke vahva lugu, et koju tagasi tulles Helsingi sadamas olime kolleegiga jutuhoos ja jäänud omaarust juba üsna hilja peale, sest laeva väljumiseni oli jäänud täpselt pool tundi. Marssisime aga automaatide vahelt läbi, noh nende vahelt, kuhu topid pileti ja väravad avanevad ja saad laeva edasi minna. Üsna suur oli aga meie üllatus, kui meile sai selgeks, et edasi enam ei pääsegi, sest üksed on nööpis. Lukus. Suletud! Kurat nüüd on juba laevale minek lukus ja peamegi sinna jääma? Üks nokasmütsis vant tuli ka mõne minuti pärast ja solgutas ka kolinaga uksi. Seepeale venis klaasi taha keegi härrasmees vormirõivas ja küsis sulaselges soome keeles, et mis me arvame, mille jaoks see punane lint seal sissepääsuväravate ees on? Me ei osanud midagi arvata, sest polnud mingit linti tähelegi pannud. Venekeelne kodanik aga seletas oma rahvusvahelises emakeeles seepeale midagi, et mis möga on, räägi inimkeeli ja nii.
Keerasime siis oma teravdatud pilgud sissepääsu poole ja tõesti, oligi nendest automaatidest umbes meetri kaugusel see postide otsas lint, nagu lennujaamades noh, ehk olete näinud, kui tehakse neid labürinte, et järjekordi hajutada. A kavalad põhjakalda inimesed olid selle lindi nii vedand, et oma arust sissepääsu sulgenud. Kuna meie lähenesime aga sellise nurga alt, kus oli meeter tühja maad otsas, siis ei osanud küll arvata, et see midagi keelavat on. No ei käi ju iga päev seal kohalike sadamakommetega tutvumas ja asjad.
Aga egas midagi. Klaasitagune turvamees võttis paar kiiret kõnet oma kännukaga ja kohe tulid kohale kaks turvatöötajat kolme punase täpiga vormides ja palusid meil kõigil kolmel kenasti turvakontrollimiseks kõrvalasuvasse konkusse astuda. Seal leidis aset huvitav dialoog. Esteks küsis üks meie käest midagi soome keeles, millest ma midagi arusaadavat aru ei saanud. Siis küsis ta inglise keeles, et mis keelt me räägime. Vastasin, et inglise keel sobib. Seepeale ta küsis uuesti inglise keeles, et kas see on meie emakeel? Ma ei teinud suurt saladust ja lobisesin välja, seni veel inglise keelele tuginedes, et tegelikult on eesti keel see, mida ema kõigepealt õpetas. Seejärel ütles seesama kolme-täpi-mees sulaselges eesti keeles, et jope siia kasti, seljakott ka, ning taskud tühjaks ja pükstelt rihm ka. Kott ja üleriided lasti kenasti läbi massina ja ise saime läbi turvavärava jalutada. Peale seda sooviti meile tema kolleegi poolt soome kaunis keeles kena reisi. Lahke rahvas!:)
Aga muidu on elu Helsingis ilus. Käisime Kaisla nimelises õllemajas. Julgen täitsa soovitada, Pakuvad 120+ nimetust erinevaid õllesid. Ainuke asi, mis on koledast koledam, on see hinnatase seal lahe põhjakaldal. Võtsin neli õlut ja õhed kanatiivad - Belhaven Scottish Ale 6,00 ja kanatiivad 6,90 (väga head iseenesest ja täitsid kenasti kõhu ära). König Ludwig Weisen 6,70, Ridgeway Bad King John 7,30 ja Fuller's ESB 6,70. Laeva kauplusest ostetud 2,5€ maksev 0,33l õlu tundus selle kõrval üsna mõistliku hinnaga. KIPIS!
Seega ma ei imesta enam üldse, kui põhjanaabreid näen ringi sebimas nende kärude ja kastidega.