Mis mul mulksuma ajab?

Mõtlesin end natuke maha laadida ja koostada väike nimekiri asjadest, mis vahel kaane pealt ära lüüa tahavad. Järgnev ei ole edetabel, vaid juhuslik järjekord.
Tõsieluseriaalid. No andke kannatust - miks on inimesed nii lambad, et vahivad selliseid asju??? Printsessid, tantsud/laulud "tähtedega", nõidade tuleproov ja muu sarnane saast. Õõvastav.
Kõmuudised. Kes keeras kellele taha, kes jättis keda maha? Kes ostis täna poest juustu ja kellele meeldivad millised päikeseprilid? Kes lasi lava taga pussu ja kes ületas teed rohelise fooritulega? Käsi haarab püssi järele.
Liiklusvärdjad. Enamuses käib see vist päälinna kohta. Kiiruse ületamine, sihilik vaheletrügimine ridadest, millest pääseb kiiremini ristmikuni - las jobud seisavad järjekorras. Suunatulede mittenäitamine, liiklusmärkide mittenägemine, ehk pöörded paremale ja tagasi kohtadest, kus seda teha ei tohi. Ja liikluspolitseid näeb harvemini kui kuuvarjutust. Lisanduvad veel parkimispederastid kõnniteedel ja kaubanduskeskuste uste ees ja invaliidide kohtadel. Molli!
Autopeded. No auto peab liigutama punktist a b-punkti ning mahutama teatud arv inimesi. Nõustun, et on olemas mõned miinimumkriteeriumid, mis peavad olema täidetud - a la automaatkast, konditsioneer, püsikiiruse hoidja ja laste poolt tekitatavate tagajärgede kergemaks likvideerimiseks ka nahkistmed. Aga mingid väänded/pöörded, ksenoontuled, pimedate piiksuv parkimisabi, ise töölehakkavad kojamehed, peeglites suunatuled ja muu siuke tilu-lilu on küll saatanast. Eriti "meeldivad" mulle need, kes autoga aastas korra ehk linna piiridest välja sõidavad, aga autoks on Land Cruiser või Land Rover. No ja samamoodi kõik need nn. linnamaasturid. Milline raiskamine.
Lihtsalt peded. Ahju! Raudlatti!
Sky plus. Ma ei kannata seda sõnaühenditki. Paljudes kohtades olen sunnitud seda avalikult kuulama. See räige "diskorihääl" ajab hulluks. Esi-rullnokk Kivisaar on muidugi eriti õõvastav. Lamedad naljad, kohutav häälekõla ja suhtumine. Pidevalt sageduste teatamine ja selline kriiskan-kiire suupruuk. Tõeliselt jube.
Halb muusika. Koit Toome, Jam, enamus "superstaaridest", 2QuickStart, Lady Ga-Ga, Rihanna, Beyonce jne-jne. Neegrid, noh need kes muusika taustal räägivad. Hirmus.
No ja mulle ei meeldi see, kui lusikas moosipurki jäetakse.

Ilmselt läks midagi meelest ära ka. Olge musid!

Hubert

Nojah. Nüüd ma just jõudsingi. Tallinn Music Week'ilt, nagu moodsalt öeldakse. Lihtsamalt väljendudes võiks ju öelda, et tegime paar õlut, mõned viinad ja läksime von Krahli. Rahvast oli seal kümme korda liiga palju. Vähemalt. Palav, liigutada ei saa ja muu sitt. HU? oli väga lämbe ja minu jaoks esitati liiga palju uusi lugusid. Siis mingi kahe tüdruku punt. Käsitlematu saast. Nimeks Queennaive. Hoidke eemale, kui saate. Aga siis - õhtu nael - daamid ja härrad - WINNY PUHH! Tasemel meelelahutus. Veri, higi, pisarad. Vägivaldne seks ja jõuline penetratsioon. Tasus täitsa minna, kuigi kahe pundi eest makstud 200 kr tundus algselt pisut krõbe. Külalisesineja oli Hubert - surnud kana. Ära jäi nendega koos välja reklaamitud Miau. Ainuke negatiivne värk oli lugu päälkirjaga Peegelpõrand. No ei saada otse asjale pihta. Kusjuures Korraldajaonu oli täna isegi tasemel. Noh nii 80% ajast. Aga G-Enka viskas ikka villast. Läksid nii sõnad meelest, kui rütm käest ja värgid. Teine võimalus on muidugi see, et stuudios on liiga head tööd tehtud kunagi.
http://muusika.delfi.ee/Eesti/item/27047

Humppaa tai kuole !!!

Sea pekki miuke keikka eile rokikohvikus oli! Algas kõik üsna rahulikult - J.M.K.E. tinistas mahedaid viise ja mõned noored punkarid tantsisid. Kuna tavaliselt kontserdite algused seal venivad, siis seekord läksime kohale väikese varuga ja ukse taha jõudes just punklegend alustas ja seetõttu jäime esimesest loost osaliselt ilma. Rahvast oli võrreldes Metsatöllu kontserdiga umbes 5X vähem. Vabalt sai liikuda-karata, õllejärjekorda polnud. Kõik oli ilus :)
No ja siis tuli Eläkeläiset peale. Vanad ikka kütavad sajaga. Mõnus Soome huumor. Pika laua taga võetakse viina, võetakse peale. Lauldakse ja mängitakse pilli. Publikule valati lava pealt viina pudelist otse suhu, alla sai selle loputada õlledušši all kümmeldes. Üsna raske on seda kirjeldada.
Noh ja kontsert ise lõppes nii: A praegu on selline tunne, et seda seitsmendat õlut poleks pidanud võtma - veits uimane on keberniiti tõugata. A noh, küll läheb paremaks. Õhtaks üritati meelitada Von Krahli, ega eriti ei viitsi aga noh Winny Puhhi kaeks ju küll hea meelega. Ja HU?-d.

Reedene rõõm, oo reedene rõõm...

Nonii. Metsatöllu kontsert edukalt üle elatud. Seekord õnnestus enne kontserti võtta vaid 6 õlut ja 2-3 pitsi viina, seega pilt püsis ees üsnagi kvaliteetne ning kontserdist jäi tõsiselt hea elamus. Rahvast oli, nagu arvata, maja puupüsti täis, kuid peale kohati raskendatud liikumise oli kõik siiski talutav. Lubatud kella 22:00 alguse asemel tehti avapauk muidugi 23:00, kuid siiski üsna talutaval ajal, võrreldes tavapäraste kella üheste algustega. Oli igatahes, nagu öeldakse, emotsionaalne. Pärast tegime veel vana villemi juures kalja või kaks ja siis ma otsustasin pikutisse minna.
Järgmine suurem üritus on siis plaanis 17. aprill - Metallica Riia vanalinnas. Sest nagu pede-rebane lubas, Metallica annab lõunanaabrite juures kaks eksklusiivset kontserti ja päris kindlasti neid Eestis ei näe, siis loomulikult sai piletid ligi võetud. Aga pede jutt on nagu pede jutt ja loomulikult esineb sama punt hoopis pühaba Tallinnas. Samas ma ei kurda. Väike reis Riiga ja vaba päev peale kontserti on hoopiski põnevam ja vahvam, kui siinsamas käia. Hotell juba ootab, tuleb vaid autorattad sahisema panna. Riia on ju tegelikult kiviga visata ning pärast saab linna peal litsimajades laiata.

Totaalne ajanappus!

Näe kurat pole mahti kirjutadagi olnud vahepeal. Üks häda ajas teist taga ja muud tegemised. Alkovabast nädalast õnneks midagi hullu ei saanud. Kolmandal päeval võtsin ühe õlle - ei juhtunud midagi. Järgmisel päeval kaks õlut, ikka veel ei midagi. Viiendal päeval juba kolm õlut ja siis sai ka viimane tablett sisse võetud. Tervis korras. Tänu õllele ilmselt. Usun ma jee, et need tabletid midagi aitasid. Kuigi tohter pakkus paranemiseks umbes kaks nädalat, käisid lõõrid juba kenasti läbi ja kaks päeva peale antibiootikumikuuri läksin juba väikesele suusasõidule ja päev pärast seda ka. Sest sportima ju peab. Kehakaal, raibe, teeb liiga ja sügise poole on suur plaan maraton ju läbi joosta. See saab põnev olema. Ühtlasi on paika pandud ka salenemise eesmärgid kuude kaupa. Selle kuu oma on muidugi veel väga kaugel. Kahe nädalaga peaks 2,5kg veel alla saama.
Viimasel nädalavahetusel sai üsna korralikult tarbitud, sest toimus järjekordne talvise grillimise etapp Läänemaa üheas lummavas jahimajakeses. Õlut oli kaasa võetud nii palju, et kaks kasti jäi üle. Viina jäi üks pudel üle. Seda oli hoolikamalt vist planeeritud. Sööki oleks võinud mõnel hetkel rohkem olla, aga nälg ei näpistanud ka. Oli meeleolukas. Kohe mõnus on kui hakkad reedel jooma ja võid rahuliku südamega pühaba hommikuni tarvitada, süümepiinu tundmata. Taod kaarte, kuulad muusikat, vaatad telekat, käid saunas ja muu selline värk.
Ja pole midagi teha - mulle kohe maitseb. Eile tõin ka igaks juhuks veel pool tosinat õlut juurde, sest nii 10-15 pudeline varu peaks ikka ühes korralikus kodus olemas olema. Ja suitsukala ka, et oleks midagi peale hammustada.
Alates homsest on sel nädalal vaja veel neljal sünnipäevaüritusel käia...

Alkoholivaba nädal !!!

Kas te suudate midagi hirmsamat ette kujutada? Päris kindel, et selle nädala lõpuni pole soovitav piiskagi võtta. Mingi kuradima antibiootikumide kuur. Nuusutis on põletik sees, tänaval liigun nüüd nagu põuepommar - silmad paistavad välja, sest hingamise teid peab varjama salliga, et asi paraneks ka. Hea et päris haiguslehele ei pandud. Sea emad ju keerasid selle haigusrahade süsteemi nii pea peale, et selleks, et haige olla, peab ikka miljuneer olema. Ei ole mul sellist võimu.
Aga noh, eks peab ära kannatama ja rõõmustama, et eluvaim üldse sisse jääb, eksole. Ja kui päris aus olla, siis eks see tõbi sai endale ise ilmselt seoses Tartu Maratoni läbimisega tugevamalt külge ka monteeritud. Minemata aga ei saanud ka ju jätta. Nüüd on siis seitse korda see tee läbi käidud - kümneni pole enam midagi jäänud.
Eile käisin Eesti kõige kuulsama folk-metal bändi uue plaadi müüki tuleku puhul ka Viru Keskuses jõlkumas - ostsin uue ketta ja võtsin pillimeeste autogrammidki puha ligi. Šeff värk.
Ketas ise on täitsa hea peale kahte kuulamist - ennustan loole "Tuletalgud" suurt edu. 19 märtsil on plaanis Rockipuvetisse ka esitlusele kindlasti minna ja väheke kaera-jaani tantsida.