Hurts.

Käisin eile kontserdil. Kui kunagi kuid tagasi bänd aktuaalseks muutus ja esimene hitt muusikakanalites jooksma hakkas, siis meeldis. Jutt käib loomulikult loost Wonderful Life. Kontsert kuulutati välja ja sai omalegi pilet sebitud, kuna meil just liiga tihti hetkel aktuaalseid punte reeglina ei esine. Sai omale ka plaat ostetud mõne aja pärast ja natuke tekkis mure. Liiga pehme ja aeglane. Seetõttu läksin kontserdile pisut pika hambaga. Aga olgu ette ära öeldud, et üllatusin positiivselt. Hurts kõlas laval kordades paremini kui plaadi peal. Ja see juba näitab, et tegu on tasemel pundiga. Stuudios võib igasugusest sitast saia teha, kuid laval otse laulmiseks/musitseerimiseks on ikkagi oskusi ka vaja. Ja sellega saadi suurepäraselt hakkama. Laval oli kuus tüüpi, kolm süntide taga, trummid, laulja ja taustalaulja. Trummidest kõigepealt – live's annab väga palju juurde, kui ikka "elusad trummid" laval on. Ja back-ilaulja oli keegi ooperikoolitusega tüüp. Väga hea. No ja laulja on ekstraklass selles pundis – tugev hääl, suure ulatusega, puhas ja omapärane. Kuna pooled blogilugejaist on vähemalt mõelnud festivalile minna, siis seal soovitan nad üle kaeda. Laulja ise oli publikuga väga rahul.

Kalevi hall oli rahvast ¾ ulatuses paksult täis. Räägiti kuni neljast tuhandest pealtvaatajast. Soojendaja Shirubi Ikazuchi oli minu silmale/kõrvale tundmatu. Ja ei tekitanud mingisugust soovi nendega lähemalt tutvuda. Pole minu teetass. Kohe üldse mitte. Negatiivse poolena tuleb esile tõsta õllehinda - 0,33 Tuborg Green 2.50€.

Setlist ka:


(intro music)
Unspoken
Silver Lining
Wonderful Life
Happiness
Blood, tears and gold
Evelyn
Sunday
Verona
Devotion
Confide in Me
Stay
Illuminated
----------------
Better than love

Gunnar Graps elas meie tänavas.

Möödunud nädala reedel oli kindel plaan esmakordselt üle vaadata selline kergemuusikakollektiiv nagu Kurjam. Pikk planeerimine on edu alus ja seetõttu sai juba eelmisel aastal pilet ära ostetud. Nagu selgus oli puhas hinnavõit tervelt kaks eurot. Mi,s nagu kohapeal selgus, oli võrdväärne ühe pooleliitrise Lapin Kulta õllevedelikuga. Nimelt on uued hinnad Rock Cafes sellest aastast 3€ kohalike õllede eest ja 2€ soodsa Soome veldeliku eest. Valisin soodsama seekord, sest säästmine on jõukuse alus. Sest olgem ausad, mitte tulud pole reeglina väikesed vaid kulud hoopis liiga suured.
Et vaatamine põnevam oleks, siis otsustasime koos kamraadidega enne kontserti minu juures natuke sooja teha ja end kontserdiks üles kütta. Alustasime kenasti pisut enne kaheksat. Kuna kavalehel oli kirjas, et uksed avatakse kell üheksa, siis paljukäinud ja -näinud inimestena olime kõik enam kui kindlad, et enne ühtteist ei alusta seal keegi lavalise liikumisega. Rüüpasime algul natuke õlut ja siis igaks petteks veel kolm pudelit viina ka ja seadsime end aegsasti pool tundi peale kümmet liikvele. Sinna puhvetisse on minu juurest napid pool kilomeetrit ja maksimaalselt kümme minutit kui tasakesi tuiata ja suur oli meie kõigi kuue üllatus, kui kuulsime, et sees juba keegi müdistab. Veel hullemaks läks aga asi siis, kui üles saali jõudes mängis Kurjam pealkirjas mängitud lugu ning selle lõppedes öeldi, et oli tore - näeme jälle! Jeben ti bogu, jeben ti dušu, jeben ti majku!
Kurat ma olin ikka üsna löödud, mis seal salata. Tharaphitast pole ma kunagi midagi arvanud ja Metsatöllu olen jällegi nii palju näinud, et selle kontserdi rõõm jäi üsna olematuks. Mingi idioot palus veel töllu kontserdi ajal laval oma moori kätt ka. Kuradi Ameerika raisk.
Pärast ei viitsinud isegi linna peale minna ja kakerdasin kohe peale kontserdi lõppu koju magama. No tegelt Kodustest Toitudest läksin ka läbi ja tegin pooliku prae nagu ikka. Kotletid ahjukartuliga. Umba hää!
Nüüd pole muud, kui silmad lahti hoida ja Kurjami järgmisele kontserdile end seada. Seekord lähen raisk enne avamist kohale kusagile ukse taha. Päriselt ka!

Kontrabandist Kostja.

Kamoon, piipl!

Tulin eile sealt kus palju parem on - Soomest! Suviti on seal rohi rohelisem, põtradel on kolm korda suuremad sarved ja suguelundid ning talvel on lund vähemalt meeter maad. Tõsilugu, ma ei võltsi.
Aga eile juhtus siuke vahva lugu, et koju tagasi tulles Helsingi sadamas olime kolleegiga jutuhoos ja jäänud omaarust juba üsna hilja peale, sest laeva väljumiseni oli jäänud täpselt pool tundi. Marssisime aga automaatide vahelt läbi, noh nende vahelt, kuhu topid pileti ja väravad avanevad ja saad laeva edasi minna. Üsna suur oli aga meie üllatus, kui meile sai selgeks, et edasi enam ei pääsegi, sest üksed on nööpis. Lukus. Suletud! Kurat nüüd on juba laevale minek lukus ja peamegi sinna jääma? Üks nokasmütsis vant tuli ka mõne minuti pärast ja solgutas ka kolinaga uksi. Seepeale venis klaasi taha keegi härrasmees vormirõivas ja küsis sulaselges soome keeles, et mis me arvame, mille jaoks see punane lint seal sissepääsuväravate ees on? Me ei osanud midagi arvata, sest polnud mingit linti tähelegi pannud. Venekeelne kodanik aga seletas oma rahvusvahelises emakeeles seepeale midagi, et mis möga on, räägi inimkeeli ja nii.
Keerasime siis oma teravdatud pilgud sissepääsu poole ja tõesti, oligi nendest automaatidest umbes meetri kaugusel see postide otsas lint, nagu lennujaamades noh, ehk olete näinud, kui tehakse neid labürinte, et järjekordi hajutada. A kavalad põhjakalda inimesed olid selle lindi nii vedand, et oma arust sissepääsu sulgenud. Kuna meie lähenesime aga sellise nurga alt, kus oli meeter tühja maad otsas, siis ei osanud küll arvata, et see midagi keelavat on. No ei käi ju iga päev seal kohalike sadamakommetega tutvumas ja asjad.
Aga egas midagi. Klaasitagune turvamees võttis paar kiiret kõnet oma kännukaga ja kohe tulid kohale kaks turvatöötajat kolme punase täpiga vormides ja palusid meil kõigil kolmel kenasti turvakontrollimiseks kõrvalasuvasse konkusse astuda. Seal leidis aset huvitav dialoog. Esteks küsis üks meie käest midagi soome keeles, millest ma midagi arusaadavat aru ei saanud. Siis küsis ta inglise keeles, et mis keelt me räägime. Vastasin, et inglise keel sobib. Seepeale ta küsis uuesti inglise keeles, et kas see on meie emakeel? Ma ei teinud suurt saladust ja lobisesin välja, seni veel inglise keelele tuginedes, et tegelikult on eesti keel see, mida ema kõigepealt õpetas. Seejärel ütles seesama kolme-täpi-mees sulaselges eesti keeles, et jope siia kasti, seljakott ka, ning taskud tühjaks ja pükstelt rihm ka. Kott ja üleriided lasti kenasti läbi massina ja ise saime läbi turvavärava jalutada. Peale seda sooviti meile tema kolleegi poolt soome kaunis keeles kena reisi. Lahke rahvas!:)
Aga muidu on elu Helsingis ilus. Käisime Kaisla nimelises õllemajas. Julgen täitsa soovitada, Pakuvad 120+ nimetust erinevaid õllesid. Ainuke asi, mis on koledast koledam, on see hinnatase seal lahe põhjakaldal. Võtsin neli õlut ja õhed kanatiivad - Belhaven Scottish Ale 6,00 ja kanatiivad 6,90 (väga head iseenesest ja täitsid kenasti kõhu ära). König Ludwig Weisen 6,70, Ridgeway Bad King John 7,30 ja Fuller's ESB 6,70. Laeva kauplusest ostetud 2,5€ maksev 0,33l õlu tundus selle kõrval üsna mõistliku hinnaga. KIPIS!
Seega ma ei imesta enam üldse, kui põhjanaabreid näen ringi sebimas nende kärude ja kastidega.