Homme - RABAROCK!!!

Ferrari-inimesed.

Istun mina rahulikult Modena-nimelises Itaalia väikelinnas pizza-urkas. Päike paistab, ilm on ilus. Vein paitab kõrisoont ja teeb tuju heaks. Kuna kellaaeg on alles varajane, pool kaheksa õhtul, siis moodustavad kogu sõõgikoha külastajaskonna vaid viis inimest, sest kohalikud saabuvad hiljem sööma. Meie laudkond kahekesi, üks Eesti ema oma ca 12 aastase lapsega  teises otsas ja asiaadist naisterahvas. Ja siis siseneb noorpaar punases - Ferrari-värvi rõivad seljas, polosärgi kraed uljalt üles tõstetud. Meesterahval käes Ferrari punane vihmavari. Istuvad meie kõrvale lauda ja saavad ettekandjalt menüüd. Kohe on aga blondiinil punases mure "Ju tõunt häv menjuus in Ingliš?". Ettekandja vabandab ja ütleb, et jah, kahjuks vaid itaaliakeelsed, kuid lubab, et järgmiseks korraks on ka inglisekeelsed olemas. "It is veri tiffikült tu ooder samsing, if evrising is in Itälian!" Küsib siis mõne asja kohta täpsustusi ja kordab oma paar korda üle veel: " Ui vant samsing lait!" Suurema salatipakkumise peale, kus ka liha ja muna, arvab ta, et see on siiski liiga kange ja tahaks ikka midagi "laiti". Tellivad siis lõpuks suure sõja peale kohaliku singi meloniga ja midagi veel. Siis heliseb plondiini Ai-Fõun, mis loomulikult on pakitud punasesse Ferrari-kotikesse. "Kuule me oleme mingis kohas, istume ja võtame midagi süüa. Me olema räigelt näljased, sest pole päev otsa süüa saanud ja siin on mingi püha ja sellepärast on kõik kohad alles poole kaheksast lahti ja kuskil pole süüa saanud. Kuule ma võin sulle koordinaadid saata, kus me täpselt oleme, aga me võtame siin midagi kerget ja siis saab pärast seal hotellis normaalset sööki, kui seal see restoran lõpuks lahti tehakse, aga praegu peame küll midagi võtma, sest kõik kohad on siin kinni olnud terve päeva ja süüa pole üldse saanud."
Siis oli õnneks jupike maad vaikust ja vaid paar fraasi kriipisid kõrva: "Einoh 170 ma saan oma Ländkruiserist kah kätte, kui pikalt vajutada, aga see pole ikka see!". Siis toodi arve ja plondiin oli menüüst loomulikult kõik sendipealt kokku arvutanud ja 1,50€ oli arve suurem. Siis tuli teine ettekandja neile seletama, et neil on see kombeks ja seaduseks ja see on ka menüüs kirjas, et teenindamise tasu ja nii edasi. Pikk arutelu...
Jube raisk. Sellistel hetkedel on nii piinlik, nii et kui ettekandja oleks küsinud, kust me pärit oleme, siis ma oleks oma Eesti päritolu maha vaikinud. Päriselt kah.
Kurat kui sa ikka reisile lähed ja nii tuhm oled, et midagi ei jaga, siis loe natuke, tee eeltööd. Võta sõnastik kaasa või midagi sellist. Uuri kohalike kommete kohta. Või siis piilu arglikult ringi, observeeri, kogu teadmisi ja katsu sulanduda. Aga ei - kaagutame ja laiame.

Eestimaa 1 -2 Baskimaa

Kolmaba õhtu sai oma rasvunud keha taas statale veetud. Enne seda loomulikult end keskmisse vinesse tõmmatud ühes vahvas sööma- ja joomakohas. Eile ei olnud hea olla seetõttu. Paraku.
Ilus värav Tarmolt jällegi.


Kuigi mängutulemus ise on sitt, mis sitt. Esmaba lendan ära Itaaliasse. Siis hea seal reedel koha peal kaeda, kuidas makaronid kodus peavad oma võrgust välja võtma. Ja kaotama :)

Festivalile!!!!

Seoses asjaolude ja värkidega tuleb ka sel aastal end Budapesti vedada, kus mind ootab Sziget Festival.

Poola ahvid ei pannud suurt kedagi välja, keda vaadata ja seetõttu tuleb vaadata midagi siit:


Amy Winehouse
Ben l'Oncle Soul
Flogging Molly
Gogol Bordello
Hadouken!
Interpol
Kasabian
La Roux
Manic Street Preachers
Pulp
Rise Against
Skunk Anansie
The Chemical Brothers
The National
White Lies
Crystal Castles
Hurts
Marina and the Diamonds
Peter Bjorn and John
Suicidal Tendencies
2manydjs
Trentemøller
Deftones
Helloween 
Judas Priest
Motörhead
Overflow


No ja kindlasti midagi veel:)


Ja kõigepealt kuu aja pärast RABAROCK!!! :)

NBS Tapperis

Hea lugeja. Peab ette ja taha vabandama, aga mitte pole olnud mahti kirjutada.Kui rõvedalt aus olla, siis ega pole eriti sündmuseid ka olnud, millest pajatada. Paar muhedat jalkamängu, kus Eesti ei kaotanud ja ega muud meenugi. Üks kuradi pikk ja sündmustevaene talv on olnud. Nüüd vist hakkab looma. Veed vulisevad. Süda kutsus kontserdile. Seadsime sammud Tapperisse, olin seal esmakordselt. Nii omavahel öeldes, siis tegemist on ikka paraja urkaga. Aga pole hullu ei. No Big Silence andis üle hulga aja jälle kontserdi ja patt oleks olnud seda vaatamata jätta. Rahvast oli sellise bändi kohta väga vähe. Mine tea, kas meediakajastus oli nõrgapoolne või koht kauge, igatahes oli minu silma järgi alla 200 inimese. Aga sett ise oli vägev nagu ikka. Isegi ajusaagim oli laval. Vanema daami kohta päris kena raamiga, ei saa salata. Kae videost järgi. Kvaliteet muidugi selline nagu ta on - telefonine.

Peale konsat õnnestus läbi häda ja ussi emmi üks takso saada ja sellega maanduda ollika ette muidugi. Valli ootas. Aeg seal möödus kenasti, jutt veeres ja kali libises. Et süda läikima ei hakkaks, tegime vahepeal natuke kalvadosi kah hinge turgutamiseks. Mingi kolme paiku aga vilgutati tulesid ja saadeti meid uulitsale. Dubliner oli ka juba kinni. Õnneks Karja Kelder päästis päeva. Istusime veel natuke ja kuskil peale nelja tahtsid sealsed töötajad kah koju kotile minna. Käisime veel Toiduplatsilt läbi ja kah taksoga koju. Oli meeleolukas.

Hurts.

Käisin eile kontserdil. Kui kunagi kuid tagasi bänd aktuaalseks muutus ja esimene hitt muusikakanalites jooksma hakkas, siis meeldis. Jutt käib loomulikult loost Wonderful Life. Kontsert kuulutati välja ja sai omalegi pilet sebitud, kuna meil just liiga tihti hetkel aktuaalseid punte reeglina ei esine. Sai omale ka plaat ostetud mõne aja pärast ja natuke tekkis mure. Liiga pehme ja aeglane. Seetõttu läksin kontserdile pisut pika hambaga. Aga olgu ette ära öeldud, et üllatusin positiivselt. Hurts kõlas laval kordades paremini kui plaadi peal. Ja see juba näitab, et tegu on tasemel pundiga. Stuudios võib igasugusest sitast saia teha, kuid laval otse laulmiseks/musitseerimiseks on ikkagi oskusi ka vaja. Ja sellega saadi suurepäraselt hakkama. Laval oli kuus tüüpi, kolm süntide taga, trummid, laulja ja taustalaulja. Trummidest kõigepealt – live's annab väga palju juurde, kui ikka "elusad trummid" laval on. Ja back-ilaulja oli keegi ooperikoolitusega tüüp. Väga hea. No ja laulja on ekstraklass selles pundis – tugev hääl, suure ulatusega, puhas ja omapärane. Kuna pooled blogilugejaist on vähemalt mõelnud festivalile minna, siis seal soovitan nad üle kaeda. Laulja ise oli publikuga väga rahul.

Kalevi hall oli rahvast ¾ ulatuses paksult täis. Räägiti kuni neljast tuhandest pealtvaatajast. Soojendaja Shirubi Ikazuchi oli minu silmale/kõrvale tundmatu. Ja ei tekitanud mingisugust soovi nendega lähemalt tutvuda. Pole minu teetass. Kohe üldse mitte. Negatiivse poolena tuleb esile tõsta õllehinda - 0,33 Tuborg Green 2.50€.

Setlist ka:


(intro music)
Unspoken
Silver Lining
Wonderful Life
Happiness
Blood, tears and gold
Evelyn
Sunday
Verona
Devotion
Confide in Me
Stay
Illuminated
----------------
Better than love

Gunnar Graps elas meie tänavas.

Möödunud nädala reedel oli kindel plaan esmakordselt üle vaadata selline kergemuusikakollektiiv nagu Kurjam. Pikk planeerimine on edu alus ja seetõttu sai juba eelmisel aastal pilet ära ostetud. Nagu selgus oli puhas hinnavõit tervelt kaks eurot. Mi,s nagu kohapeal selgus, oli võrdväärne ühe pooleliitrise Lapin Kulta õllevedelikuga. Nimelt on uued hinnad Rock Cafes sellest aastast 3€ kohalike õllede eest ja 2€ soodsa Soome veldeliku eest. Valisin soodsama seekord, sest säästmine on jõukuse alus. Sest olgem ausad, mitte tulud pole reeglina väikesed vaid kulud hoopis liiga suured.
Et vaatamine põnevam oleks, siis otsustasime koos kamraadidega enne kontserti minu juures natuke sooja teha ja end kontserdiks üles kütta. Alustasime kenasti pisut enne kaheksat. Kuna kavalehel oli kirjas, et uksed avatakse kell üheksa, siis paljukäinud ja -näinud inimestena olime kõik enam kui kindlad, et enne ühtteist ei alusta seal keegi lavalise liikumisega. Rüüpasime algul natuke õlut ja siis igaks petteks veel kolm pudelit viina ka ja seadsime end aegsasti pool tundi peale kümmet liikvele. Sinna puhvetisse on minu juurest napid pool kilomeetrit ja maksimaalselt kümme minutit kui tasakesi tuiata ja suur oli meie kõigi kuue üllatus, kui kuulsime, et sees juba keegi müdistab. Veel hullemaks läks aga asi siis, kui üles saali jõudes mängis Kurjam pealkirjas mängitud lugu ning selle lõppedes öeldi, et oli tore - näeme jälle! Jeben ti bogu, jeben ti dušu, jeben ti majku!
Kurat ma olin ikka üsna löödud, mis seal salata. Tharaphitast pole ma kunagi midagi arvanud ja Metsatöllu olen jällegi nii palju näinud, et selle kontserdi rõõm jäi üsna olematuks. Mingi idioot palus veel töllu kontserdi ajal laval oma moori kätt ka. Kuradi Ameerika raisk.
Pärast ei viitsinud isegi linna peale minna ja kakerdasin kohe peale kontserdi lõppu koju magama. No tegelt Kodustest Toitudest läksin ka läbi ja tegin pooliku prae nagu ikka. Kotletid ahjukartuliga. Umba hää!
Nüüd pole muud, kui silmad lahti hoida ja Kurjami järgmisele kontserdile end seada. Seekord lähen raisk enne avamist kohale kusagile ukse taha. Päriselt ka!