2011-04-09

NBS Tapperis

Hea lugeja. Peab ette ja taha vabandama, aga mitte pole olnud mahti kirjutada.Kui rõvedalt aus olla, siis ega pole eriti sündmuseid ka olnud, millest pajatada. Paar muhedat jalkamängu, kus Eesti ei kaotanud ja ega muud meenugi. Üks kuradi pikk ja sündmustevaene talv on olnud. Nüüd vist hakkab looma. Veed vulisevad. Süda kutsus kontserdile. Seadsime sammud Tapperisse, olin seal esmakordselt. Nii omavahel öeldes, siis tegemist on ikka paraja urkaga. Aga pole hullu ei. No Big Silence andis üle hulga aja jälle kontserdi ja patt oleks olnud seda vaatamata jätta. Rahvast oli sellise bändi kohta väga vähe. Mine tea, kas meediakajastus oli nõrgapoolne või koht kauge, igatahes oli minu silma järgi alla 200 inimese. Aga sett ise oli vägev nagu ikka. Isegi ajusaagim oli laval. Vanema daami kohta päris kena raamiga, ei saa salata. Kae videost järgi. Kvaliteet muidugi selline nagu ta on - telefonine.
Peale konsat õnnestus läbi häda ja ussi emmi üks takso saada ja sellega maanduda ollika ette muidugi. Valli ootas. Aeg seal möödus kenasti, jutt veeres ja kali libises. Et süda läikima ei hakkaks, tegime vahepeal natuke kalvadosi kah hinge turgutamiseks. Mingi kolme paiku aga vilgutati tulesid ja saadeti meid uulitsale. Dubliner oli ka juba kinni. Õnneks Karja Kelder päästis päeva. Istusime veel natuke ja kuskil peale nelja tahtsid sealsed töötajad kah koju kotile minna. Käisime veel Toiduplatsilt läbi ja kah taksoga koju. Oli meeleolukas.

2011-01-26

Hurts.


Käisin eile kontserdil. Kui kunagi kuid tagasi bänd aktuaalseks muutus ja esimene hitt muusikakanalites jooksma hakkas, siis meeldis. Jutt käib loomulikult loost Wonderful Life. Kontsert kuulutati välja ja sai omalegi pilet sebitud, kuna meil just liiga tihti hetkel aktuaalseid punte reeglina ei esine. Sai omale ka plaat ostetud mõne aja pärast ja natuke tekkis mure. Liiga pehme ja aeglane. Seetõttu läksin kontserdile pisut pika hambaga. Aga olgu ette ära öeldud, et üllatusin positiivselt. Hurts kõlas laval kordades paremini kui plaadi peal. Ja see juba näitab, et tegu on tasemel pundiga. Stuudios võib igasugusest sitast saia teha, kuid laval otse laulmiseks/musitseerimiseks on ikkagi oskusi ka vaja. Ja sellega saadi suurepäraselt hakkama. Laval oli kuus tüüpi, kolm süntide taga, trummid, laulja ja taustalaulja. Trummidest kõigepealt – live's annab väga palju juurde, kui ikka "elusad trummid" laval on. Ja back-ilaulja oli keegi ooperikoolitusega tüüp. Väga hea. No ja laulja on ekstraklass selles pundis – tugev hääl, suure ulatusega, puhas ja omapärane. Kuna pooled blogilugejaist on vähemalt mõelnud festivalile minna, siis seal soovitan nad üle kaeda. Laulja ise oli publikuga väga rahul.

Kalevi hall oli rahvast ¾ ulatuses paksult täis. Räägiti kuni neljast tuhandest pealtvaatajast. Soojendaja Shirubi Ikazuchi oli minu silmale/kõrvale tundmatu. Ja ei tekitanud mingisugust soovi nendega lähemalt tutvuda. Pole minu teetass. Kohe üldse mitte. Negatiivse poolena tuleb esile tõsta õllehinda - 0,33 Tuborg Green 2.50€.

Setlist ka:


(intro music)
Unspoken
Silver Lining
Wonderful Life
Happiness
Blood, tears and gold
Evelyn
Sunday
Verona
Devotion
Confide in Me
Stay
Illuminated
----------------
Better than love

2011-01-17

Gunnar Graps elas meie tänavas.

Möödunud nädala reedel oli kindel plaan esmakordselt üle vaadata selline kergemuusikakollektiiv nagu Kurjam. Pikk planeerimine on edu alus ja seetõttu sai juba eelmisel aastal pilet ära ostetud. Nagu selgus oli puhas hinnavõit tervelt kaks eurot. Mi,s nagu kohapeal selgus, oli võrdväärne ühe pooleliitrise Lapin Kulta õllevedelikuga. Nimelt on uued hinnad Rock Cafes sellest aastast 3€ kohalike õllede eest ja 2€ soodsa Soome veldeliku eest. Valisin soodsama seekord, sest säästmine on jõukuse alus. Sest olgem ausad, mitte tulud pole reeglina väikesed vaid kulud hoopis liiga suured.
Et vaatamine põnevam oleks, siis otsustasime koos kamraadidega enne kontserti minu juures natuke sooja teha ja end kontserdiks üles kütta. Alustasime kenasti pisut enne kaheksat. Kuna kavalehel oli kirjas, et uksed avatakse kell üheksa, siis paljukäinud ja -näinud inimestena olime kõik enam kui kindlad, et enne ühtteist ei alusta seal keegi lavalise liikumisega. Rüüpasime algul natuke õlut ja siis igaks petteks veel kolm pudelit viina ka ja seadsime end aegsasti pool tundi peale kümmet liikvele. Sinna puhvetisse on minu juurest napid pool kilomeetrit ja maksimaalselt kümme minutit kui tasakesi tuiata ja suur oli meie kõigi kuue üllatus, kui kuulsime, et sees juba keegi müdistab. Veel hullemaks läks aga asi siis, kui üles saali jõudes mängis Kurjam pealkirjas mängitud lugu ning selle lõppedes öeldi, et oli tore - näeme jälle! Jeben ti bogu, jeben ti dušu, jeben ti majku!
Kurat ma olin ikka üsna löödud, mis seal salata. Tharaphitast pole ma kunagi midagi arvanud ja Metsatöllu olen jällegi nii palju näinud, et selle kontserdi rõõm jäi üsna olematuks. Mingi idioot palus veel töllu kontserdi ajal laval oma moori kätt ka. Kuradi Ameerika raisk.
Pärast ei viitsinud isegi linna peale minna ja kakerdasin kohe peale kontserdi lõppu koju magama. No tegelt Kodustest Toitudest läksin ka läbi ja tegin pooliku prae nagu ikka. Kotletid ahjukartuliga. Umba hää!
Nüüd pole muud, kui silmad lahti hoida ja Kurjami järgmisele kontserdile end seada. Seekord lähen raisk enne avamist kohale kusagile ukse taha. Päriselt ka!

2011-01-12

Kontrabandist Kostja.

Kamoon, piipl!

Tulin eile sealt kus palju parem on - Soomest! Suviti on seal rohi rohelisem, põtradel on kolm korda suuremad sarved ja suguelundid ning talvel on lund vähemalt meeter maad. Tõsilugu, ma ei võltsi.
Aga eile juhtus siuke vahva lugu, et koju tagasi tulles Helsingi sadamas olime kolleegiga jutuhoos ja jäänud omaarust juba üsna hilja peale, sest laeva väljumiseni oli jäänud täpselt pool tundi. Marssisime aga automaatide vahelt läbi, noh nende vahelt, kuhu topid pileti ja väravad avanevad ja saad laeva edasi minna. Üsna suur oli aga meie üllatus, kui meile sai selgeks, et edasi enam ei pääsegi, sest üksed on nööpis. Lukus. Suletud! Kurat nüüd on juba laevale minek lukus ja peamegi sinna jääma? Üks nokasmütsis vant tuli ka mõne minuti pärast ja solgutas ka kolinaga uksi. Seepeale venis klaasi taha keegi härrasmees vormirõivas ja küsis sulaselges soome keeles, et mis me arvame, mille jaoks see punane lint seal sissepääsuväravate ees on? Me ei osanud midagi arvata, sest polnud mingit linti tähelegi pannud. Venekeelne kodanik aga seletas oma rahvusvahelises emakeeles seepeale midagi, et mis möga on, räägi inimkeeli ja nii.
Keerasime siis oma teravdatud pilgud sissepääsu poole ja tõesti, oligi nendest automaatidest umbes meetri kaugusel see postide otsas lint, nagu lennujaamades noh, ehk olete näinud, kui tehakse neid labürinte, et järjekordi hajutada. A kavalad põhjakalda inimesed olid selle lindi nii vedand, et oma arust sissepääsu sulgenud. Kuna meie lähenesime aga sellise nurga alt, kus oli meeter tühja maad otsas, siis ei osanud küll arvata, et see midagi keelavat on. No ei käi ju iga päev seal kohalike sadamakommetega tutvumas ja asjad.
Aga egas midagi. Klaasitagune turvamees võttis paar kiiret kõnet oma kännukaga ja kohe tulid kohale kaks turvatöötajat kolme punase täpiga vormides ja palusid meil kõigil kolmel kenasti turvakontrollimiseks kõrvalasuvasse konkusse astuda. Seal leidis aset huvitav dialoog. Esteks küsis üks meie käest midagi soome keeles, millest ma midagi arusaadavat aru ei saanud. Siis küsis ta inglise keeles, et mis keelt me räägime. Vastasin, et inglise keel sobib. Seepeale ta küsis uuesti inglise keeles, et kas see on meie emakeel? Ma ei teinud suurt saladust ja lobisesin välja, seni veel inglise keelele tuginedes, et tegelikult on eesti keel see, mida ema kõigepealt õpetas. Seejärel ütles seesama kolme-täpi-mees sulaselges eesti keeles, et jope siia kasti, seljakott ka, ning taskud tühjaks ja pükstelt rihm ka. Kott ja üleriided lasti kenasti läbi massina ja ise saime läbi turvavärava jalutada. Peale seda sooviti meile tema kolleegi poolt soome kaunis keeles kena reisi. Lahke rahvas!:)
Aga muidu on elu Helsingis ilus. Käisime Kaisla nimelises õllemajas. Julgen täitsa soovitada, Pakuvad 120+ nimetust erinevaid õllesid. Ainuke asi, mis on koledast koledam, on see hinnatase seal lahe põhjakaldal. Võtsin neli õlut ja õhed kanatiivad - Belhaven Scottish Ale 6,00 ja kanatiivad 6,90 (väga head iseenesest ja täitsid kenasti kõhu ära). König Ludwig Weisen 6,70, Ridgeway Bad King John 7,30 ja Fuller's ESB 6,70. Laeva kauplusest ostetud 2,5€ maksev 0,33l õlu tundus selle kõrval üsna mõistliku hinnaga. KIPIS!
Seega ma ei imesta enam üldse, kui põhjanaabreid näen ringi sebimas nende kärude ja kastidega.

2010-12-12

Eesti krooni matused.

Reede õhtul esinesid Rock Cafes Kosmikud ja Friday's Deal. Õigemini küll vastupidises järjekorras, sest esimesi me ei näinud. Ausalt öeldes ei olnud ka plaanis ja seega sai selle õhtune varasem aeg kodus veedetud. Põhiliselt ohtra Cuba Libre ja kahe sõbra seltsis. Tõukasime nii sama päevapoliitilist mula (mis ei vasta tõele), kuulasime taustaks paar DVD peal olevat kontserti ja vaatasime arvutist mõned head osad Sipelga 14 ja Wremja seriaale. Tehakse ikka häid asju :)






 Aga see selleks. Kohale jõudes oli Reedene Tehing just eelviimase loo kallal. Tegime mõned joogid veel ja siis poole ühe paiku Kosmikud alustasidki. Mis siin ikka rääkida - head nagu alati. Vana on mu meelest superlahe kitarrist ja Rajasaare vahva trummimees. Viimase poole kontserdist kaesin päris lava ees olles. Ülejärgmine inimene minust oli lugupeetud härra maestro Onu Bella isiklikult. Mingi hetk mingi ülipurjes tüüp hüppas talle ligi ja vanameister vehkis ta kätega eemale. No ja oligi varsti kontsert läbi. Otsisin sõpsid suitsuruumist üles ja Onu Bella oli ka seal. Võtsin siiski julguse kokku ja tänasin härra Maasikut hea ja hästi loetava raamatu eest. Seepeale õnneks Bella üldse ei pahandanud, viskas käe sõbralikult pihku ja tänas. Ning siis tutvustas mulle oma kõrval asuvat daami - proua Inge-Katrin Sarapuu. Ma pole juba kaks päeva käsi pesnud.

2010-12-09

Coldplay

Esimene esineja kes siis järgmise aasta festivaliplaanide esimese valiku esinejana üles sätiti. Ütleme nii, et Iron Maiden Roskildes on hullem. Mul on isegi kaks Coldplay plaati ja ma ei häbene tunnistada, et nende 4-5 lugu on väga head. Korra neid ka Taanis näinud. Kahjuks olid sel hetkel toetajateks vägev väsimus ja totaalselt külm öö. Vaataks hea meelega korra veel üle.
Samuti on üles antud ka kaks esimest kohalikku esinejat. Neist ei tea midagi veel. Aga mingi hetk tuleb SinuToru'st üle kaeda.

2010-12-06

Kiire nagu li**il laada ajal.

Kurat nii kiire on olnud kogu aeg, et pole olnud mahti kirjagi panna, mis vahepeal toimunud on. Eelkõige peaks juba alustama üle-eelmiset neljapäevast, kui seoses töökoha vahetusega käisin endiste kolleegidega natukene prassimas. Algul läksime Narva maanteel asuvasse St.Patrick'u puhvetisse, et ära kasutada nende poolt pakutavat õnnelikku tundi, mis garanteerib kaks õlut ühe hinnaga. Jook libises täitsa heasti ja tublimad jäid juba veits vintigi. Kuna ühel sägal oli mingi kinkekaart, mis vajas lahendamist, siis sisenesime Spirit'i nimelisse kohta, kus ma polnud kunagi varem käinud ja ilmselt ei satu sinna ka enam lähiajal. Siuke trendipiidrite koht tundus olevat. Võtsime algatuseks ühed mojito'd ja siis paugutasime pisut tekiiladega. Üks poiss hakkas juba vigurdama ja keeldus joomast. Nannipunn selline. Kuna see kilone kaart oli ennast ammendanud mõne aja pärast, siis tuli edasi liikuda Valli Baari, kuna selgus, et kaks tüüpi pole kunagi millimallikat joonud. Häbiväärne lünk elukogemuse pagasis tuli seetõttu täita. Millimallikad said tellitud ja noormehed suutsid need ka kenasti ära juua, üks vähema ja teine suurema järelagooniaga. Teised tegid õlled, sest kes see vabatahtlikult seda millimallikat ikka joob. Kuna kell hakkas juba hiliseks kiskuma, siis läksime laiali, kuna reedel oli taas tööpäev. Minul küll viimane, mis seisnes põhiliselt niisama otsi kokku sõlmides.
Reede õhtul kohe peale tööd oli aga plaanis järjekordne üritus. Liikusime keskmisest madalamal kiirusel ja neljakaupa Tartu suunas, et seal veeta meeleolukas nädalavahetus. Soojenduseks reede õhtu Püssirohukeldris, kus mängis ansambel Kolumbus Kris ja pits viina oli 10 krooni. Pudeli hinnaks tegi see tagasihoidlikud 125 krooni, mistõttu saate isegi aru, et sellest pakkumisest tuli osa saada. Kuna joojaid liiga palju ei olnud, siis piirdusime kolme pudeliga. Loomulikult võtsime alla ja peale ja vahele ka majaõlut – Püssika Punane, mis maitseb ka ikka üle keskmise hästi. Peale selle kõrtsu ammendumist liikusime linna vahel ringi. Peatusime urkas nimega Pool Kuus, mis haises ning seetõttu seati sammud mõne vahelepõikega üsna kiiresti Krooksu suunas. Seal ei haisenud ja müüdi head külma tšehhi õlut. Mingi aeg tuli vajadus magamamineku järele ja seda me ka tegime. Hommikul ärgates oli hea voodi kõrvalt üks poolik Krušovice tume haarata ja kurku kasta. Idüll. Päev möödus tantsides ja lauldes ning üle elades ka kadusid. Üks jäi palavikku ja teine ei tõusnud enne õhtut tõvevoodist. Puhmeliini põdes. Kaesime mõned mängud jalgpalli kohas nimega Spordibaas ja rüüpasime õlut ning muid joovastavaid jooke. Õhtu tipphetkeks jäi sööma Kalinka-nimelises vene kõrtsus. Toit oli maitsev, kuid seltskond lodev – ei jõudnud/tahtnud keegi viina võtta. Magama sai tol ööl juba pisut peale kahte vist mindud. Pühapäeva hommikul kerge saun toniseerivate õlledega ning alata võis tagasisõit Tallinnasse, kuhu jõudsime pisut enne kaheksat õhtul. teel käisime ka Sämmi Grillis šašlõkki söömas. Oli tore.
Möödunud nädala kaks esimest päeva olid suisa vabad. Mölutasin niisama ja ajasin mõne hädatarviliku asja korda. Käisin esmaba näiteks suuskadega end piinamas ja teisipäeval Wismaris narkotesti tegemas. test ebaõnnestus, sest kõik tulemused olid negatiivsed.
Järgmised päevad möödusid uues kohas sisse elades kiiresti ja valutult.
Reede õhtuks aga oli plaanitud sünnipäevalkäik. Kenasti sai okupatsioonimuuseumi taga asuva maja keldris kõhu õlut ja Vana Tallinnat täis. Peale ametliku osa lõppemist põikasin Valli baarist läbi, kus kohtasin paari tuttavat. Seetõttu tuli seal istuda sulgemiseni, mis leidis aset pool kolm. Seejärel käisime Viru tänava alguses asuvas peldiku-baaris. Nime ei mäleta, kuid seal McDonalds'i vastas oli vanasti avalik käimla. Baar ise näeb välja kui vana ja kole ja odav litsimaja koos lilla valgustusega. Tegime kiired joogid ja astusime edasi. Saatuse keerdkäikude tõttu vedas sünnipäevalaps meid Veenuse klubisse, mis oli minu esimeseks külaskäiguks sellesse  asutusse. Loodetavasti ka viimaseks. Rahvast oli röögatult palju. Osad ootasid veel järjekorras tänaval, nii ligi 40 inimest! Meid smugeldati väljapääsu kaudu sisse. DJ-ks oli keegi idioot Sky Plus raadiost, seega väljakannatamatu möla valitses. Õudne. Tegin ühe vodka punase pulliga ja trampsin mõne aja möödudes Hesburgerist läbi ja siis koju magama, nii poole viie paiku.
Laupäeva õhtuks aga kutsus sõber enda juurde sauna, et natukene ihuharimisega meeles pidada tema pühapäevast sünnipäeva. Mõeldud tehtud. Rüüpasime humalavett, hammustasime peale kalamarja, soolapekki, seeni ja salatit ning muid hõrgutisi. Mängisime lauajalgpalli ning vaatasime telekast poole silmaga halbu saateid, sest tal saunas on ainult need viis tasuta kanalit saadaval. Peagi korgiti ka hundijalaveel nööp maha ning aktiivne tegevus läks sunaruumis lahti ja vihtuda seal vaevalt küll kellegil
oli mahti... Tarvitasime suuremate probleemideta nelja peale viis poolikut ära. Vahepeal lavalt tulles ikka õlut ka vahele, et vedelikupuudus kummitama ei pääseks.
Kella kahe paiku väsis aga üks külaline nii ära, et ostsustasime takso võtta ja koju sõita. Üllataval kombel õnnestus takso saada esimesel katsel, mis viimasel ajal on olnud suur probleem.
Homme peab hommikul Tartusse põrutama ja õhtul Helsingisse. Sealt tagasi neljapäeva lõuna paiku ja reedel Vilniusesse. Tätvered on minu kõrval nannipunnid, mitte reisimehed.