Kontrabandist Kostja.

Kamoon, piipl!

Tulin eile sealt kus palju parem on - Soomest! Suviti on seal rohi rohelisem, põtradel on kolm korda suuremad sarved ja suguelundid ning talvel on lund vähemalt meeter maad. Tõsilugu, ma ei võltsi.
Aga eile juhtus siuke vahva lugu, et koju tagasi tulles Helsingi sadamas olime kolleegiga jutuhoos ja jäänud omaarust juba üsna hilja peale, sest laeva väljumiseni oli jäänud täpselt pool tundi. Marssisime aga automaatide vahelt läbi, noh nende vahelt, kuhu topid pileti ja väravad avanevad ja saad laeva edasi minna. Üsna suur oli aga meie üllatus, kui meile sai selgeks, et edasi enam ei pääsegi, sest üksed on nööpis. Lukus. Suletud! Kurat nüüd on juba laevale minek lukus ja peamegi sinna jääma? Üks nokasmütsis vant tuli ka mõne minuti pärast ja solgutas ka kolinaga uksi. Seepeale venis klaasi taha keegi härrasmees vormirõivas ja küsis sulaselges soome keeles, et mis me arvame, mille jaoks see punane lint seal sissepääsuväravate ees on? Me ei osanud midagi arvata, sest polnud mingit linti tähelegi pannud. Venekeelne kodanik aga seletas oma rahvusvahelises emakeeles seepeale midagi, et mis möga on, räägi inimkeeli ja nii.
Keerasime siis oma teravdatud pilgud sissepääsu poole ja tõesti, oligi nendest automaatidest umbes meetri kaugusel see postide otsas lint, nagu lennujaamades noh, ehk olete näinud, kui tehakse neid labürinte, et järjekordi hajutada. A kavalad põhjakalda inimesed olid selle lindi nii vedand, et oma arust sissepääsu sulgenud. Kuna meie lähenesime aga sellise nurga alt, kus oli meeter tühja maad otsas, siis ei osanud küll arvata, et see midagi keelavat on. No ei käi ju iga päev seal kohalike sadamakommetega tutvumas ja asjad.
Aga egas midagi. Klaasitagune turvamees võttis paar kiiret kõnet oma kännukaga ja kohe tulid kohale kaks turvatöötajat kolme punase täpiga vormides ja palusid meil kõigil kolmel kenasti turvakontrollimiseks kõrvalasuvasse konkusse astuda. Seal leidis aset huvitav dialoog. Esteks küsis üks meie käest midagi soome keeles, millest ma midagi arusaadavat aru ei saanud. Siis küsis ta inglise keeles, et mis keelt me räägime. Vastasin, et inglise keel sobib. Seepeale ta küsis uuesti inglise keeles, et kas see on meie emakeel? Ma ei teinud suurt saladust ja lobisesin välja, seni veel inglise keelele tuginedes, et tegelikult on eesti keel see, mida ema kõigepealt õpetas. Seejärel ütles seesama kolme-täpi-mees sulaselges eesti keeles, et jope siia kasti, seljakott ka, ning taskud tühjaks ja pükstelt rihm ka. Kott ja üleriided lasti kenasti läbi massina ja ise saime läbi turvavärava jalutada. Peale seda sooviti meile tema kolleegi poolt soome kaunis keeles kena reisi. Lahke rahvas!:)
Aga muidu on elu Helsingis ilus. Käisime Kaisla nimelises õllemajas. Julgen täitsa soovitada, Pakuvad 120+ nimetust erinevaid õllesid. Ainuke asi, mis on koledast koledam, on see hinnatase seal lahe põhjakaldal. Võtsin neli õlut ja õhed kanatiivad - Belhaven Scottish Ale 6,00 ja kanatiivad 6,90 (väga head iseenesest ja täitsid kenasti kõhu ära). König Ludwig Weisen 6,70, Ridgeway Bad King John 7,30 ja Fuller's ESB 6,70. Laeva kauplusest ostetud 2,5€ maksev 0,33l õlu tundus selle kõrval üsna mõistliku hinnaga. KIPIS!
Seega ma ei imesta enam üldse, kui põhjanaabreid näen ringi sebimas nende kärude ja kastidega.