Ferrari-inimesed.

Istun mina rahulikult Modena-nimelises Itaalia väikelinnas pizza-urkas. Päike paistab, ilm on ilus. Vein paitab kõrisoont ja teeb tuju heaks. Kuna kellaaeg on alles varajane, pool kaheksa õhtul, siis moodustavad kogu sõõgikoha külastajaskonna vaid viis inimest, sest kohalikud saabuvad hiljem sööma. Meie laudkond kahekesi, üks Eesti ema oma ca 12 aastase lapsega  teises otsas ja asiaadist naisterahvas. Ja siis siseneb noorpaar punases - Ferrari-värvi rõivad seljas, polosärgi kraed uljalt üles tõstetud. Meesterahval käes Ferrari punane vihmavari. Istuvad meie kõrvale lauda ja saavad ettekandjalt menüüd. Kohe on aga blondiinil punases mure "Ju tõunt häv menjuus in Ingliš?". Ettekandja vabandab ja ütleb, et jah, kahjuks vaid itaaliakeelsed, kuid lubab, et järgmiseks korraks on ka inglisekeelsed olemas. "It is veri tiffikült tu ooder samsing, if evrising is in Itälian!" Küsib siis mõne asja kohta täpsustusi ja kordab oma paar korda üle veel: " Ui vant samsing lait!" Suurema salatipakkumise peale, kus ka liha ja muna, arvab ta, et see on siiski liiga kange ja tahaks ikka midagi "laiti". Tellivad siis lõpuks suure sõja peale kohaliku singi meloniga ja midagi veel. Siis heliseb plondiini Ai-Fõun, mis loomulikult on pakitud punasesse Ferrari-kotikesse. "Kuule me oleme mingis kohas, istume ja võtame midagi süüa. Me olema räigelt näljased, sest pole päev otsa süüa saanud ja siin on mingi püha ja sellepärast on kõik kohad alles poole kaheksast lahti ja kuskil pole süüa saanud. Kuule ma võin sulle koordinaadid saata, kus me täpselt oleme, aga me võtame siin midagi kerget ja siis saab pärast seal hotellis normaalset sööki, kui seal see restoran lõpuks lahti tehakse, aga praegu peame küll midagi võtma, sest kõik kohad on siin kinni olnud terve päeva ja süüa pole üldse saanud."
Siis oli õnneks jupike maad vaikust ja vaid paar fraasi kriipisid kõrva: "Einoh 170 ma saan oma Ländkruiserist kah kätte, kui pikalt vajutada, aga see pole ikka see!". Siis toodi arve ja plondiin oli menüüst loomulikult kõik sendipealt kokku arvutanud ja 1,50€ oli arve suurem. Siis tuli teine ettekandja neile seletama, et neil on see kombeks ja seaduseks ja see on ka menüüs kirjas, et teenindamise tasu ja nii edasi. Pikk arutelu...
Jube raisk. Sellistel hetkedel on nii piinlik, nii et kui ettekandja oleks küsinud, kust me pärit oleme, siis ma oleks oma Eesti päritolu maha vaikinud. Päriselt kah.
Kurat kui sa ikka reisile lähed ja nii tuhm oled, et midagi ei jaga, siis loe natuke, tee eeltööd. Võta sõnastik kaasa või midagi sellist. Uuri kohalike kommete kohta. Või siis piilu arglikult ringi, observeeri, kogu teadmisi ja katsu sulanduda. Aga ei - kaagutame ja laiame.