Nädalat lõpetamas.

Eluke on nii kiire, et põle mahti märkmeidki teha. Aga nüüd peab ruttu paar vahejuhtumit kirja panema - muidu läheb üldse meelest maha. Reedel peale keberniiti silkasin soojenduseks nii kümmekond kilomeetrit ning seejärel saabus sõber Norton külla. Avasime ühe õlle ja valmistusime minekuks Rock Cafesse, kus esinema pidivad Iiris oma pundiga ja No Big Silence. Kuna kere oli hele ja kell juba niikaugel, et võiski sammud välja seada, siis külastasime kõigepealt legendaarset toidukohta Kodused Toidud. Võtsime kotletid ja sinna kõrvale vedelad kotletid. Tavaliselt me käime seal peale rokikohvikust tulekut öösel, kui oleme kõik rehvid kummiboksist veerema pannud all-linna poole. Seltskond on seal kirju. Peaaegu nagu Valli Baaris. Seekord näiteks tuli kohe üsna alguses sisse keegi vanem džentelmen, kes küsis, kas keegi eesti keelt ka räägib. Härra olevat Jõhvist, näitas oma passi ja mingisugust paberit, mis tõendas, et ta on kaks päeva tagasi kinnipidamisasutusest vabanenud. Palju õnne!:) Edasi seadsime juba sammud mäest üles ja istusime kontserdi ootuses Lapin Kulta näpus. Miks? Sest see oli kõvasti odavam kui Saku Hele - 30 vs 45. Pealegi osutus viimane soojaks, ehk alles kappi panduks, esimene tuli aga torust. Nortoni mahitusel tegime peale teisi lapikuldasid ka ühed toobid viina. Peab maitsema. Mõne aja pärast hakkas Iiris esinema. Pole just minu muusika, kuid võrreldes hiljuti üleelatud Plixide ja Miipiga võrreldes ikka superhea:) Tüdruk on kas väga hea näitleja või ongi selline lillelaps, kes siiralt ja särasilmselt kõigele reageerib ja oma imearmsa piiksuva häälekesega seletab. Mina, kui tuntud trendipede, aga vaatasin, et liibuvad püksid talle esinemiseks ei sobi eriti, kuna reied on veits jämmedamad, kui peaks superstaaril olema. Hiljem, kui ta koos NBS-iga ühes loos üles astus, oli preilil kleit seljas ja mulje kohe palju-palju parem, seksi täis ja puha. Aga muidu oli ta tubli. Etendas ikka laval asju ja värke, väänles põrandal ja hüppas niisama ringi. Ikkagi esineja, mitte tuim tükk. Vahepeal tegime veel mõned õlled ja siis hakkas No Big Silence kütma. Ei kurat pole midagi öelda, tüübid on laval ikka ülihead. Kohe läks siuke küte lahti ja tulistati lõpuni välja. Konstantsed külmavärinad :) Siuke pauk, et hoia ainult mütsi kinni. Järgmisel korral lähen jälle ja soovitan teilegi. SinuTorus on ka paar klippi üleval sellest kontserdist, kuid kohutav helikvaliteet ei luba neid siia lingata. Mingi hetk hüppas üks sonis hallis tüüp varruka külge. Tegemist on mu tulevase ülemusega (mr. B) järgmisest kuust. Oli kellegi titevarvastelt tulnud ja ukse peal ei tahetud miskipärast sisse lasta, viidati raskele joobele või midagi. Kummaline on see turvameeste mõttemaailm. Tegime peale esinemise lõppu veel ühe õlle.
Kuna kell oli veel üsna vähe, siis otsustasime Nortoniga natuke ka linna peal laiata. Ukse ees saime jutule tuntud Flora-fänni Kesaga, kel õnnestus takso sebida ning koos kulgesime Vabaduse väljakule, kus alguses siirdusime koos Woodstocki nimelisse puhvetisse, et manustada üks Saku Tume. Külmad ajad ikkagi. Teistkordselt põrkasin seal mr. B-ga kokku, kes istus laval ja tõukas sõpsidega juttu. Kuna seal eriti midagi ei toimunud, siis plaanisime veel Valli juurest läbi astuda. Seal ukse ees sattusime jutule kahe tüübiga. Üks uuris, et kuhu me läheme ning pajatasin talle, et vaja Valli juurest läbi astuda, et mõned õlled teha. Tüüp seepeale, et ainult õlled, kas midagi huvitavamat ei taha proovida? No mida huvitavamat, küsisin mina seepeale. Noh eks ikka seda, mida saab läbi nina sisse tõmmata! Jeesus-Maria! Mulle polegi veel kunagi narkootikume müüa pakutud. Kahtlustan Hollika mõju, mis sealsamas läheduses kahjuks asub. Samas ka meelitav, kui minusugust vaest inimest peetakse nii jõukaks, et jõuan omale valget pulbrit osta. Tänasime viisakalt, kuid keeldusime mitte just liiga ahvatlevast pakkumisest.
Vallisse sisenedes selgus aga, et hakatakse sulgema ja Urmas ei sulanud mu mesimagusa jutu käes ning ühtegi õlut ei müünud. Istusime siis protestiks ühe minuti niisama ja otsustasime minna Dublineri nimelisse baari. Seal saime kenasti Guinnessid kätte. Tegemist on vist linna odavaima Iiri märjukesega, kuna seda antakse ära 45 raha eest. Väärt rüübe mu meelest igatahes. Teel ümber nurga sellese kõrtsu aga tuli meile ligi mingi tüüp, kes muudkui halas, et Vabakal tungisid talle venelased kallale, niisama lambist ja kuidas ta läbi häda põgenema sai. Norton proovis teda rahustada, et näe - kõik on nüüd möödas ja katsugu rahuneda. Õllejärjekorras oli ta veel meiega kaasas ja hüppas sujuvalt juttu ajama meie ees seisvate kahe naise ja ühe tüübiga. Istusime nendega kõrvuti laudadesse. Põgenik-tüüp muudkui patras nendega ja kadus siis mingi aeg ära lihtsalt. Naaberlaud küsis, kas see meie sõber on kogu aeg nii tüütu. Noh meie olime kogu aeg mõelnud, et tegemist on ikkagi nende sõbraga. Nalja oli nabani. Või siis natukene vähem. Kuna köök oli kinni pandud ja enam õlut ei tahetud jälle müüa, siis läksime läbi tuntud karaoke-urkast O'Malley's. Seal oli rütmimasin juba välja lülitatud ja seltskond igav. Otsustasime koju minna, kuid enne käisime Viru tänava Hesburgerist läbi. Seal oli hullem järts kui kaheksakümnendate alguses nailonsukkpükste poodi saabudes. Läbi häda õnnestus saada mingi kogukas burks ja suured friikad. Kuradima hea on ikka õgida. No ja siis oligi aeg koju minna. Homme on plaanis minna vaatama, kuidas Lichtensteiniga vutti taotakse.