Kiired ajad

No mitte ei ole mahti olnud siia midagi kirjutada. Kogu aeg on nii kiire nagu litsil laada ajal. Reisil sai kenasti ära käidud ja sealt üht-teist õpitudki. Punkt üks - ma ei lenda enam mitte kunagi kaine peaga. See on nüüd selge. Sinna minnes oli kõik kena ja roosa. Lasin ilusasti kaks õlut ja pudeli vanalinna lipsu taha ja kõik möödus viperusteta. Tagasitulek oli aga hommikul kella kaheksase stardiga ja lolli peaga ei hakanud kohe jooma. Terve tee lennuk loksus ja rappus. Lõpuks tegi veel mingi auringi Paldiski ja Tabasalu kohal. Piloot oli ilmselt esmakordselt Eestis ja avardas oma silmaringi madallennul. Punkt kaks - kui eelmisel õhtul on väga hea olla, siis ei maksa järgmisel hommikul kohe bussi peale ronida, mis mägiteedel keerutab. Teada värk on ju ka see, et bussijuhid on seal kõik pensionile jäänud vormelipiloodid või rallisõitjad. Ärgates oli tegelikult kõik jonksus, sõin ja jõin ja nii. Aga siis, kui kohale jõudsin ja bussist välja visati, keeras ikka tõsiselt ära. Päike lajatas lagipähe, pea käis ringi ja magu pöörles nagu pesumasina trummel. Mingi hetk tõmbas üle terve kere külma higi peale ja pump puperdas nigu meeletu. Istusin veits tänavakividel varjus, sel ajal kui kaks kaasa tulnud matkaselli otsisid kohta, kuhu sööma minna ja matkama rajale, kus pidi mingi koobas ja värgid olema. Söögikohta lõpuks jõudes pidin pea kätega õhtast menüüd suust väljumast hoidma. Paar korda käisin pelleris ka, kuid kurguklapp töötas korralikult ja miskit üle ääre välja ei visanud. Kuna selleks ajaks oli selge, et minust matkajat pole, siis läksid teised peale sangriat (mille paar lonksu ka sisse jäid mulle) ja sööki I-punkti otsima, kus turistidele infot antakse. Ise pikutasin pargis puude vilus. Higistasin, värisesin ja ootasin helgemat tulevikku. Lõpuks selgus, et see matkamise rada oli remondis ja hea seegi. Siis jõin ühe õllelaadse shandy ära ja peale seda läks tervis äkitselt jälle heaks.
Aga enne seda õudsat päeva oli väga väärt õhtu. Esines maailma parim Tenerife bänd Soundchaser, kes esinev juba viimased 2-3 aastat ühes ja samas kohas kell 21:30. Ja kütavad umbes südaööni ühe pausiga aegumatut kitarrimuusikat - Deep Purple, Led Zeppelin, Metallica, AC/DC jne. Superluks punt suisa. Nägin teist korda juba. No ja Arehucase rumm, kohalikud õlled ja Jim Beam maitsesid ka tol õhtal imehästi.
Ja krt nigu neljaba koju tagasi sain, siis reedel ärgates oli nina tatti täis ja kurk kibe. Siiamaani pole rsk üle läinud. Maraton ju ootamas.
Ravin end nüüd porteriga. Peab aitama.