Kuidas ma Sziget'i festivalil käisin.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et sõbrad kinkisid mulle juba eelmise aasta lõpus sünnipäevaks festivali vautšeri, ning seega oli minek pigem paratamatus. Ei-ei, mitte halvas mõttes. Oli teada, kuhu minna ja mida oodata. Tead ju ikka, uurid kodukat, kaed milline punt üles seatakse, tuhnid Sinutorus, kuulad tundmatuid kollektiive ja planeerid pisut ka päevakava. Mis loomulikult reaalsuses kunagi soovidega kokku ei taha langeda. Aga see selleks.
Kuna festivali ametlik osa algas kolmapäeval ja Tallinnast on Budapesti ca 1900 km kui minna läbi Tšehhi nagu seekord plaan oli (varasemad  kaks korda oleme läbi Slovakkia otse läinud), siis startisime suure varuga. Esmane plaan oli minema hakata pühapäeval kell 12. Kuna üks kolmest - Tiiger - armastab kaua magada, siis start nihkus tunni võrra edasi. Sõiduvahendiks minu punane nool - Chrysler Neon ja kolm reisijat - ma ise, Tiiger ja N. Start oli Kosmose kino eest, esimene peatus Pärnu. Võtsime natuke süüa poest ja edasi. Lätist lasime hooga läbi, vaid N käis paar korda põiekal ja tanklas õlut ostmas. Tal oli esimene päev roolivaba. Ma kütsin kusagile Leetu välja, seni kuni paak tühjaks sai, siis võtsime bensiini, mina omad õlled ja Tiiger rooli :)

Rajalegend nägi ette, et esimese öö veedame Poola põhjaosas, samas kohas, kus aasta tagasi. Kõrvalistmel kalja libistades kiirelt möödub aeg :) Vahepeal tuli pisut vihma teel ja läks ka pimedaks. Ega me eriti ei teadnud, kus see koht asub. Meeles oli vaid, et tee ääres on purjeka kujutis ja selle juurest tuleb paremale keerata. Takkajärgi tarkus on see, et see asub ca 235 km Varssavist meie suunas. Koht ise on mingisugune kämpimise ja telkimise koht kena järve ääres - nimi peaks olema Jezioro Rajgrodzkie. Raha ei küsitud. Me ei pakkunud ka hommikul lahkudes. Kolmandal katsel leidsime koha siiski üles metsa vahelt ja panime Tiigriga telgi püsti. N tuli autost välja tirida. Keeldus algselt, ütles, et ei usalda meid ja tahame teda maha jätta kuskile tee äärde. Tegime mõned õlled ja kobisime magama. Hommikul ärkasime üsna vara, hüppasin taas sanga ja panime aga edasi. Natsa enne Varssavit tegime söömakohas peatuse. Saia peale määrimiseks pakuti seal või asemel searasva pekikuubikutega. Praed olid suured ja maitsvad. Õlu samuti :) Peale sööki läks N rooli.

Varssavist ümber/läbi sõit võttis kindlasti tunnikese - teetööd, autod jms. Kuid lõpuks saime ikka läbi. Tgeime kuskil tee ääres söögikohas ka väikese peatuse. Meie Tiigriga lasime aga õlut vaikselt ja N sõi niisama. Me ka sõima. Seal oli üks suur veokate parkla ka ja selle ääres askeldas üks paljudest Poola tee ääres tegutsevatest tüdrukutest. Kurwa on nende ametinimi kohalikus keeles :) Igatahes sel ajal kui meie keelt kastsime ja linnupetet võtsime, jõudis tüdruk kolm tiiru ära teha erinevate autodega. Nagu Fordi tehases konveieril. Tahtsime täie hooga Poola läbida ja ööseks Tšehhi jõuda. Kuid poolakad mängisid meile väikese vingerpussi - rehv läks katki. Kuna kell oli õhtus, siis polnud ka rehvitöökodasid, mida oli küll üsna tihedalt, enam lahti. Otsustasime öömajale jääda ja järgmisel päeval lasta parandustöid teha.

 Öömajasid on Poolas sadu. Iga mõnekümne kilomeetri järel. Uurisime mingist bensukast lähimat ja suunati meid sellisesse kantri-kohta. Pean ära mainima, et kolmene tuba maksis koos hommikusöögiga (ülimalt korralik kõhutäis - sassis munad, saiad, vorstid, juustud, tomatid, kurgid, mahl, moos jms) 200 zlotti, mis teeb meie rahas 264 kr nina pihta. Toas oli dušš, WC, telekas, raadio, koridoris internet, allkorrusel 24H töötav kõrts. Koht ise asub SIIN. Superluks lihtsalt.

Hommikul asusime netist leitud suuniste ja Anne (GPS-i hellitusnimi, eelmisel aastal oli meiega Tiiu) abiga lähima vulkaniseerimistöökojani. Tegu oli väikese Kobior'i külakesega ja tööstus ise asus eramaja taga garaažis. Tüüpilise poolakana ei osanud peremees ühtegi sõna teisi keeli ning seetõttu kulus vähemalt 10 minutit, enne kui ta suutis meile selgeks teha, et auk rehvis on parandatav, kuid see võtab kaks tundi aega. Ja et maksma läheb see lõbu 25-30 zlotti. Lõime kohe käed ja jätsime tagaratta pan Tadeusz'i töökatesse kätesse. Ise suundusime lähimasse linna mõne kilomeetri kaugusel, mis kandis kena nime Tychy. Parkisime esimeses suures parklas punase noole ära ja läksime linna peale laiama. Kohe nurga taga komistasime suure turu otsa, kus müüdi kõikvõimalikke kaupu alates prouade pesust ja lõpetades puuviljadega. Need kes roolis polnud võtsid siis mõned õlled ja sõitsime tagasi kummiparanduse poole. Kuna enne olime märganud tee ääres järve, siis tegime selle ääres istudes aega parajaks. Paari tunni möödudes olime aga tagasi ja saime terve ratta juba tagasi. Pan vahetas veel ise ratta ära ka ja kasseeris 30 zlotti. Tänasime teda taevani ja palusime tema perele allahi õnnistust. Suveniirina andis pan poolakas meile kaasa kruvikeeraja, mille ta rehvi seest leidis...

Siinkohal on paslik ära märkida, et poolakas on väga ettevõtlik. Iga maja müüb, vahendab või pakub mingit teenust. Tõsiselt hakkab silma selline asi. Minu eelarvamus igatahes kui nn "Poola kraamist" on kolme aastaga põrmustatud. Eks neil ole kliima ka parem, kuid paistab, et kõik toimetavad millegagi. Eks neil seetõttu ka äkki lõunaosas sellised pereelamud ka on.

Igatahes oli sõiduvahend jälle tippvormis, etteruttavalt võib öelda, et rohkem ei esinenudki probleeme, ja panime rattad Tšehhi poole veerema. Minna väga palju polnud, midagi kolmesaja kilomeetri kanti vast. Sihtkohaks ühe järve äärne kämpimise koht, mida Tiiger meile reklaamis ja kus ta ise oli korra või paar ka käinud. Piiri ületasime Cesky Tešin nimelise koha lähedal ja lasime aga hooga edasi Brno külje alt läbi, kust enam palju polnud jäänud. N ja Tiiger olid jõudnud endid juba üsna vindiseks teha, nii et kaardilugemine läks neil kahe peale juba üsna konarlikult :) Koht ise asub lõunas täitsa - napilt 15 km nii Austriast kui ka Slovakkiast. Uskumatu miuke laulupidu seal käis :) Rahvast minu hinnangul nii kaks tuhat umbes. Sissepääsul küsiti raha natuke auto ja telgi eest ja võis sisse sõita. Sees oli palju majakesi, karavaniga parkimine ja telkimine, palju söögi- ja joogikohti. Kirjeldada üsna raske, nagu mingi väike festival oleks käimas. Ajasime siis telgi püsti ja siirdusime õllele. Kuna meil Tšehhi kroone oli üsna vähe kaasas, siis uurisime, kas neile eurod ka sobivad. Sobisid kenasti. Ühe õlle eest sooviti kõrtsudes saada täpselt üks euro. Müstiliselt mõnus õllehind. Mäletan veel, et terve suur grillkana maksis meie rahas 65 krooni.

Esinejad, mängude toad, kümned kõrtsud. Vägev koht! Kui enamus magama läks ja kohad kinni, siis osad kohad jätkasid tantsuteekidena. Suured WC-d, duššid, kööginurgad. Soovitan külastada. Üks põnevaim meelelahutus oli kaardimäng. Kuna kaarte polnud, siis tegime seda ühes kõrtsus õllealustega. Sasku, valetamine, pokker. Igasugu mänge sai mängitud. Õlu maitses igatahes kenasti. Liigagi hästi, sest hommikul polnud kellelgi veel huvi, ega ka ilmselt võimalusi, rooli minna. Seega vegeteerisime vaiskelt umbes üheteistkümneni ja siis polnud muud teha, Budapest ootas. Hüppasin rooli ja andsime kõvasti piitsa. Põhimõtteliselt on läbi terve Slovakkia kuni Budapestini välja kiirtee, kus hoogu alla 130 pole vaja lasta. Välja arvatud mõned teetööde kohad. Eriti peatusi ei teinud ja kella neljaks jõudsime meie armsasse Hiltonisse. Siis kohe kotod maha, piduriided selga ja kähku-kähku festivalialasse.

 Elu kees juba pealava ees. Kuna N-ul oli raske reisupäev selja taga, siis kippus ta kohe igale poole kõikvõimalikes asendites ka magama jääma:) Esimesel õhtul kaesime alljärgnevaid bände - Ska-P, Orquesta Buena Vista Social Club® és Omara Portuondo, Inspector Cluzo ja....eeee...oligi vist kõik. Kuskil üheksa paiku saabusid ülejäänud kamraadid, täpsemalt kuus nägu, kes tulid lennukiga. Mitte et see oleks üldse paslik festivali külastajale. No ja nii see esimene päev õhtasse veereski.

Teise päeva hommikul ärkasime kohe varakult üles ja läksime meie lemmikkohta - õlubaari. See on fantastiline urgas. Õlu maksab seal ca 13 krooni. Vahuveini pudel 50, klaas tavalist veini 6 krooni. Olemas on lauajalgpall ja sel aastal oli ka poksikott, mis löögi tugevust mõõdab :) Õlubaar ise näeb välja umbes selline, et mingi maja tagahoovis on poolkedrikorrus, kus on lett ja peldik (tõeline peldik), juke-box, paar lauda. Ja enamus elu keeb väljas kus on saepuruplaadist lauad, pingid ja muud suurt polegi. Lae asemel on viinamarjad. Võtsime hommikusöögiks kaheksa õlut per nina ja kaks singipirukat. Seejärel Hiltonist läbi, tantsuriided selga ja festivalialasse. Võis juhtuda, et vahepeal tehti paar tilka viint kah.

 Igatahes alasse jõudes hakkasime kohe mojitosid jooma. Seal saab neid tellida õnneks ämbriga. Eriti maitsev oli see Chuck Norrise oma. Spiced rummiga. Koksiga kaasa sai T-särgi :) Aga see-eest oli koks kallis. Paraku kujunes aga asi nii, et neid ämbreid kogunes julgelt tosin. Isegi võis rohkem olla. Mõne bändi vaatasime ka ära - The Specials ja Faithless. Mõned ka Gorillaz Sound Systemi, kuid minu jõud sellest üle ei käinud. Liiga palju rahvast ja liiga vähe pakkus huvi. Tol päeval olin sõber Silviga riietunud pidžaamasse ja nagu teada, tekitab see alati elevust ja sellega kaasneb palju tähelepanu ja fotosessioone. Tantsu ja poseerimist. Mingi nelja paiku tundus aeg olevat paras liikumaks tagasi hotelli. Aga otsustasime Tiigriga igaks juhuks natuke veel unerohuks va haljast võtta. Lõpetasime kenasti kolmveerand kuueks ära ja läksime tudile.

Mõne tunni pärast oli aga vaja jälle ärgata ja sammud õlubaari poole seada. Ausalt öeldes oli mul päris hõre olemine. Isegi nii hõre, et õlutki ei tahtnud. Jõin mõned veed, natuke mahla. Ka neid viimaseid oli raske alla saada kõrist. Toidu peale mõtleminegi pani sisemise lifti söögitorus tagurpidi jõnksutama. Teistel oli muidugi haige inimese kallal vaja ilkuda ja näpuga näidata. Susi neid söögu! N aga tõmbas end nii kenasti uduseks, et kuskil kolme paiku päeval läks ta magama. Ja seda üsna huvitavas asendis :)

Ma ise tatsasin koos Pisikesega alasse, et pisut tuult saada, ringi uidata ja festialimelu kogeda. Mingi paari tunni pärast proovisin väheke jääkülma vahuveini. Jäi pidama. Siis läksin üle juba eelmisel aastal järeleproovitud vitamiinijoogile, mis koosneb 300 ml punasest odavast veinist, jääkuubikutest ja kokakoolast, mis kõik on kokku valatud pooleliitrisesse toopi. See on hea, magus natuke ja värskendav. Ja ravitoimega. Lasin neid kõned toopid ning varsti olingi terve ja enam sel festivalil mind tervisemured ei kimbutanud. Nägin viis lugu Mika esituses. Hea et rohkem ei näinud. A no tol päeval poln'd midagi vaadata, kiusu pärast kaesime ära terve kontserdi 60 Seconds to Mars esituses. No tõeliselt halb asi. Ei saa aru, mida sealt leitakse.Tuiasime siis niisama sihitul tringi. Igapäevaseks kogunemiskohaks oli pealava lähedal asuv AXE-baar, kus kohutavalt kaunid tüdrukud tööl olid :) Noh reklaamnäod ja nii. Võtsime tiba keelekastet ja olime niisama. Kuskil südaöö paiku läksime N-uga sööma. Istusime ja lasime hea maitsta ja järsku hakkas siuke tuul puhuma, et hoia mütsi. Asjad lendasid, suu ja silmad olid liiva täis. Kaupmehed tõttasid oma asju pakkima. Ja siis hakkas ka sadama. Kallas ikka nagu oavarrest. Välk sähvis nii, et vahepeal oli valgem kui päeval, müristas nagu põrgu eeskojas. Hüppasime mingi poe katuse alla ja jäime sinna vihma möödumist ootama. Kuskil 40 minuti pärats N-u kannatus katkes ja ta ütles, et talle ei tee see vihmatilk midagi ja ta läheb ära Hiltonisse magama. Läkski. Arvan et umbes kahe minuti pärast ei olnud tal ühtegi kuiva kohta. Õnneks jäi poole tunni pärast sadu järgi ja kakerdasin ka koju. N-u leidsin eest fuajeest austerlastega sulaselges eesti keeles vestlust tõukamas. Vihm oli just kohale jõudes tal ka järgi jäänud:) Paras!

Oli juba laupäeva hommik koitnud ning tee viis jälle, nagu ikka, õlubaari. Õlu, vein, lauajalgpall. Intellektuaalne vestlus jms. Siis jälle õhtupoole jalad selga ja tipa-tapa festivalile. Siin on sild, mis sinna üle Doonau sisse viib. Festival ise muidu toimubki saarel keset Doonaud. Sziget aga on ungari keeles saar. Vot nii.

 Läksin kaema ansamblit The Cribs. Mulle täitsa meeldis kohe. Eriti vahva oli avastada, et sellel pundil on kaks solisti. Lood laulavad enam-vähem pooleks. Selle loo, mis siin nüüd näiteks, laulavad lihtsalt pooleks.



Siis hulkusin niisama ringi ja klõpsutasin mõned meeleolupildid.

                         Vihma jälgedest:                                                                 Enesetapjatest:

Maitsvast langos'est, mis on sisuliselt suur sõõrik, peale määritakse hapukoort, küüslauku ja riivjuustu.

Müüdavatest delikatessidest, mis kahjuks sel hetkel otsas olid, kuid neid on seal kõik kolm aastat müügil olnud, mis ma seal käinud olen.

Siis võtsin einet - pool grillkana ja liitrine pudel, kus on pool mineraalvett ja pool peeti. Hea värskendav:

Ülihea lambapada podises seal parempoolses mollis.

No ja siis sai mindud ühte telki (Party Arena nimeks) kus esines ka meie mail hiljuti käinud Calvin Harris. Ega ma tast suurt ei arvanud, mõtlesin, et kaen üle, et kolme lugu umbes tean. Sisse lasti pikast-pikast järjekorrast:

Ja mingi hetk lihtsalt, mitte palju peale minu sisenemist, löödi värav lukku ja palju-palju huvilisi jäi ukse taha:

Aga juba ette rutates peab ütlema, et mulle väga meeldis - siuke pauk oli telgis, et hoia mütsi :) Ja tuli välja, et kolme tuntud loo asemel oli terve seti jooksul umbes kolm lugu mida ma ei teadnud tegelikult. Lihtsalt ei osanud seostada varem. Aga telgis oli mingi 40 kraadi kuuma, higi voolas, loomulikult rahvas suitsetab seal sees. Nii et nagu kerge saun oli seal.  Igatahes olin rahul, et sai see asi üle kaedud. Telgialune nägi umbes selline välja:

No ega tol õhtul muud põnevat ei juhtunudki, sest peale Calvin Harrist hakkas pealaval esinema Iron Maiden. Jälle!!! Ma vaatasin seda kolmandat korda, no ei lähe paremaks aastatega, ei lähe :) See imelik koll, vanad mehed, keskpärasest kehvem kitarrimuusika. Jeerum. Kõige hullem on see, et järgmisel aastal satun võib-olla Roskildesse, kus on tulemas 40. festival jutti. Ja esimene kinnitatud esineja on...jajah...arvasid ära - Iron Maiden :) Aga see on ikka uskumatu, et igal aastal, kui kuskil festaril nad esinevad, siis on sel päeval nagu võluväel kuskilt koobastest välja ilmunud inimesed, kes Maideni särke kannavad. Ja neid ei ole vähe. Peale seda lakkusime paar vahuveini omale sisse Pisikesega. Väga mõnus oli. Kõrval laua taga magas mingi ca 18 aastane tibuke, kel oli rämedalt paha olla. Meie naersime ta üle. Oli vahva. Alkohol on ikkagi tugevate ja tarkade jook.
Õhta tagasi hostelisse minnes läks Silvi Pisikese kotti magama. Sest selle kohvri üle visati kogu aeg nalja, kuna see oli nii suur, et sinna mahtuvat terve elu ära.

Käes oli pühapäev - viimane festivalipäev. Nii kurb ja samas nii pidulik. Hommikune õlubaar. No ja muu rutiin. Silvil oli ülimalt kehv olla. Laksas hommikusöögi kõrvale ühes puhvetis viis Bloody Mary't ära - aga see ka ei aidanud. Võib ette öelda, et ta kakerdas küll korraks alasse sel õhtul, kuid peale tundi aega suundus magama. Raugeb ka kõige suuremate ramm.

Me läksime N-uga esimesena allasse sisse tol päeval. Vaatasin neljandat korda Danko Jones'i ära - ja ikka on mu meelest mõnus lihtne ja jalga tatsuma panev asi. Ainuke asi mis häirib, on see, et tüübi sõnavõtud lugude vahel ei muutu kohe üldse :) A eks see kipub vist kõigil niimoodi olema. Peale seda esines sama linna punt Billy Talent. Kõlas halvasti ja väga palju ei viitsinud sellele oma aega raisata. Jõlkusime ringi, sõime-jõime. Kuna oli teada, et pean järgmisel hommikul ülivara rooli kargama, siis piirdusin vaid õlledega sel päeval. N ostis ühest kohast vett!!! Müüjanna küsis veel, üle, silmad suured kui tõllarattad - vett??? N-uga oli muidugi see vahva lugu, et nigi toobi veini sisse lajatas, nii olid silmad pahupidi :) Ja veerand tunni möödudes jälle täiesti kontaktne. Müstika.

No ja siis olidki käes minu enim oodatud hetked. Kõigepealt Kasabian. Superluks. Väga hea sett.

Ja minu jaoks festivali nael ja pealava viimane esineja MUSE

 

Ja oligi kõik. Läbi jälle selleks korraks. Terve kontserdi ajal oli kananahk ihul. Rüüksin kaasa, kus oskasin.

Ning nii oligi kolm korda Sziget nähtud.Kakerdasin pikuti poole ja läksin magama.

Esmaspäeva hommikul ärkasime üsna vara. Kell 6 on vara minu jaoks. Kuna lennuki-inimesed pidid raudsele linnule jõudma, siis ajasime ka kargud alla, sest erinevalt nelja päevasest tulemisest oli vaja kahe päevaga koju tagasi jõuda. Sest kolmapäeval ootas juba tööpost. Natuke peale seitset hüppasin aga rooli ja panime ajama, Nul rippus hing paelaga kaelas. Tagasi lasime kõige otsemat teed pidi  - otse läbi Slovakkia, üle mägede. Enne Ungarimaa lõppu käisime väikeses külapoes, mida olime ka eelmisel aastal külastanud ja lõime viimased forintid sirgeks. Ostsin sealt mõned peedid, mis meie rahas kõvad 12 krooni maksid. Pärast tuli välja, et ei olnudki päris petrool. Põhja Ungaris oli väikese mäeköksu kurvis mingi haagisega veok end külili visanud. Terve tee oli seda täis. Õnneks mahtusime kõrvalt mööda. No Slovakkia saabus üsna ruttu. Kõige kõrgemas tipus, mida tee läbis, tegime söömapeatuse. Tegu on mingi suusakuurortiga, mida oleme läbinud juba neli korda nüüd mööda teed. Peatus oli seekord esmakordne. Asub ca 1000m kõrgusel ja nimeks on Donovaly.
Koht on kena iseenesest ja minu kala oli rohkem kui maitsev:)

N ajas mingit suppi sisse, higistas ja ähkis. Aga näitas tervenemise märke. Siis jälle sanga ja kütsin Slovakkia ka ühe hooga läbi, ega teda palju pole. Poolas valisime kiirema ja ka tasulise tee ja kulgesime üsna kenasti, kui äkki kiskus pimedaks keset päeva. Noh midagi sellist, paremat pilti pole kahjuks.

Ja siis kurat kus hakkas järsku tuul. Seal oli 130 km/h sõita lubatud ja mingi võsatuka vahelt välja tulles nagu oleks külje pealt buss sisse sõitnud. Hullult kõigutas autot. Ütleme nii, et üle 90 ei kannatanud sõitagi. Ja siis hakka sadama - kallas nagu ämbriga ja kiirteel oli maksimaalne liikumise kiirus 70 km/h vaid :) Oh elukest. Siis tuli mul väss ka pääle ja kupatasin Filipi rooli. Sadu jätkus. Sõitsime läbi varssavi kuskil kell 22 paiku vist õhtul ja liikusime edasi kodu poole. Torm ja maru olid endiselt tugevad, oksarisu teel, nähtavus kehv. Siis keset mingit pärapõrgut selgus, et oleks tankida vaja. Lähim tankla 30 km kaugusel ja tuli juba vilkunud:) Ütleme nii, et ärevad hetked. Oleks seal teel seisma pidanud jääma, oleks pan-id tagant selga ka kütnud hooga. Õnneks läks kõik hästi ja saime ka auto tangitud. Samuti mulle õlut. Hea oli - maitses. Lasime kuskil kella üheni edasi, siis leidsime ühe bensuka, kus pakuti ka öömaja. Keegi loomulikult sõnagi ei rääkinud peale poola keele midagi muud. Aga noh, saime hakkama. Öömaja oli selline.

Kogu selle toreduse eest võeti kolme peale 120 zlotti, mis teeb ca 156 kr inimese kohta öö eest. Ei saa kurta, et kallis oleks. Hea küül, telekat ja raadiot ei olnud, kuid WC ja dušš olid jällegi korralikud. Pluss puhtad linad.

Hommikul kinnitasime all puhvetis keha munapudru ja muu väärt kraamiga ja kuskil üheks paiku hakkasime maad kodu poole mõõtma. Poolast saime sekeldusteta läbi. N oli taastunud ja oli sangas nagu raudnael. Filipp valmistus oma katseks ja enam ei mäletagi, kas põhja Leedus või lõuna Lätis asus oma kohust täitma. Pigem selles esimeses, sest natuke enne Eesti piiri hüppasin mina ka rooli. Aga see oli kindlasti juba peale Riiat. Ning taaskord mängis loodus meile vahva finger-pussy. Hakkas siukest rahet tulema, et kõik autod jäid põhimõtteliselt teel seisma ja keerasid kõrvalteedele puude alla. Selline tunne oli, et taob autol plekid kõik mõlki. Raheterad olid liialdamata väiksemate kirsside suurused.

Ja siis olimegi kodukamaral. Ikla piiripunkti kantiinis väike peatus. N ja Filipp võtsid kodumaist õlut ja retk võis jätkuda. Kell 22 olime kodus ja sellega meie seiklusrikas merereis lõppeski. Üldiselt on nii, et järgmisel aastal enam Ungarisse ei lähe festivalile. Kolmest korrast küll. Kaalumisel on taaskord Roskilde (40 juubel), Poolas Heineken Opener (10 juubel) ja mingi altervatiivina ka Tšehhis Rock for People. Järgmise korrani!